Pildi ja loo autor Ain Paloson.

Käes on kõige magusam uneaeg, aga mind äratab telefon kell 2.30. Kiire kohv ja võileib. Õhtul kokkupandud fotokott ja kaamera kaasa, matkasaapad jalga. Kui “külma” on 8 kraadi, kas peab jope ka kaasa võtma? Autole hääled sisse, umbes pool tundi sõitu ja olengi Noku talu parklas. Kaamera, fotokott, statiiv, joogipudel, kas sai ikka kõik kaasa? Vist sai. Mõnisada meetrit metsavahet ja olengi Kakerdaja raba laudteel. Varsti jõuan laugaste vahele. Udu! Pilt sellest laukast, pilt järgmisest, laudtee sobib ka pildile. Kuhu minna päikesetõusuks? Ronimine laugaste vahel ja omaarust hea koht leitud! Hakkabki päike tõusma. Kaamerale 105 mm objektiiv ette ja pildistama. Mõned sammud siia poole, mõned teisele poole. Tundub, et ilusam osa päikesetõusust ongi läbi… Panen lainurga kaamerale ette, veel pilte värske päikesevalgusega. Jalutan tagasi laudteele. Olen õnnelik, saadud elamus on selline, mida ei saa sõnadesse ega ka pildile panna. Siiski ka natuke tühi tunne on, milleks kõik see ilu nii ruttu läbi saab. Mööda laudteed auto suunas jalutades hajub viimanegi udu laugastelt. Tagasi koju… Jõudes maanteele on vastutulevaid autosi päris mitmeid, juba minnakse tööle.
Kodus arvutis pilte läbi vaadates ja kogetut uuesti läbi elades pole küll sellist tunnet, et magada nagu eriti ei saanudki.
Umbes nii võib kokku võtta minu nelja hommikut selle aasta juunikuu algusest.
Pilt 9.juuni päikesetõusust.