Kaisa Kass

„Pööra nüüd pead  vasakule poole.. ei, natuke tagasi. Voh, väga hea, nüüd tõsta lõuga ka.. ei liiga palju, natuke alla poole..“  
Väiksena pidin tihtipeale ema fotoka ees poosetama, sest oli vaja mu lahe soeng või uus outfit pildile jäädvustada. Natuke suuremaks saades võisin minagi pilti teha. Õigemini lausa pidin, sest ema leidis, et nüüd on tema kord mulle poseerima hakata. Kui pildid lõpuks ilmutatud said – oh seda ootust, ärevust ja rõõmu.
12 aastasena oli võimalus esimest korda kasutada digifotokat.
Ja sel hetkel sain kinnitust,  et tõepoolest sellised imevidinad sobivad mulle.