Marge Tammesalu

Elus on palju asju, mida peab tegema. Seega, tuleb leida üles need asjad, mida päriselt teha tahad. Minu väline tasakaalukus ja sisemine mässaja on otsinud aastaid alternatiive ekstreemspordile. Olen püüdnud leida eakohast hobi, mis aitaks leida meelerahu.
Aga tuleb välja, et fotograafia tähendab kaljuserval turnimist, lõikavas tuules ja pilkases pimeduses statiivi kõrval passimist, üksildase uitajana metsas luusimist, prožektorite valguses betoonpõrandal roomamist, turismigrupist maha jäämist ning totaalset ära eksimist.
Just seda ma tahangi!
Jäädvustada tõetruult päevasündmust, ohjata masse ja panna nad hetkega tarduma, teha valgusest oma tööriist, leida üles koledas ilus ja vaikuses muusika, näha üldises detaile ja sulandada need ühtseks tervikuks. Olla vait ja kuulata, mida targematel sulle öelda on. Võtta kriitikat kui komplimenti, sest teine on viitsinud sulle tagasisidet anda. Mõnikord harva ka õppust võtta . Ja mis õige tähtsam, võtta ebaõnnestumist kui võimalust õppida ning leida üles päike pilvede taga.
Eksida, rikkuda reegleid, ebaõnnestuda ja otsast alata. Jutustada vaatajale lugu, oma lugu.
Ma ei oma hinnalist fototehnikat (loe: veel) ja ma tean fotograafiast häbematult vähe. Ma ei oma veel täielikku kontrolli tehnika ja selle võimaluste üle. Ma teen lihtsalt pilti, olen seda alati teinud. Ma ei hooma veel kõike säriajast, valguse sättimisest, sümbolitest ja joontest, aga ma väga tahan teada, osata ja õppida olema homme parem mina kui täna.
Tänud, Viljandi Fotoring, et olete mind oma liikmete hulka arvanud ilma sütitava motivatsioonikirja ja muljet avaldava portfooliota.
Mõnikord piisab lihtsalt sellest, et sul on andekas õde.
Aitäh, Viljandi Fotoring, võimaluse eest!