Ühe pildi lugu 122

Pildi ja loo autor Siim Neerut.

Tartu raekoja platsil kolades ja huvitavaid võttenurki otsides, leidsin endale meelepärase paiga. Kaunis pika proovimise tulemusena ja lootes, et nurga tagant puhuvad kaunis jõulised ning ootamatud tuulehood lisavad ehk ka pisukese emotsiooni möödakäiate muidu argistesse ilmetesse. Sai jäädud ootama ja katsetama. Lillepotis minu kõrval kasvatas majaomanik mingisuguseid kaunis veidraid, kuid samas omamoodi kauneid lilli, mille õied ja lehed olid punase-rohelise kirjud. Ei saanudki päris hästi aru, millised olid tegelikult õied ja maitsesid nad kah suhteliselt hapult. Hetke pärast ilmusid kaks daami, kelle ilmed peegeldasid suhteliselt täpselt minu eelnevat maitseelamust ja ma ei suutnud mitte kuidagi jätta kaamera päästikule vajutamata. Hetk hiljem olid daamid lahkunud, minul endiselt suus enda rumalusest ja ohjeldamatust uudishimust tekitatud hapu maik ning kaameras pilt, mida silmitsedes kangastus koheselt eestimaa muutlik suveilm – kord särav päike ja hetk hiljem puhub tuuleiil suu lahti jätnud imetlejal jalast sokid ning silmapiirile ilmuvad ähvardavad äikesepilved. Pildistatud daamidele ei jõudnud ma omalt poolt isegi tänu avaldada, rääkimata lillede kinkimisest, millest on pisut kahju, sest ilmselt oleksid nemad nendega mõistuspärasemalt ringi osanud käia kui mina.