Loo räägib Sten Sihver.

Valisin pildiobjektideks hooned, kus kindlasti elab kultuur. Küsimus „kas tõesti?“, tundub mulle väljakutsuv ja seetõttu asun tõestama vastupidist. Piltidel on näha hooned , milliseid tuntakse ilmselt kogu Eestis. Neil hoonetel on piki aegu eesti rahvale olnud palju öelda. Endises Vilma hoones asub Tartu Ülikooli Viljandi  Kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö osakond, milline loodi juba 2005. aastal ja on Euroopas täiesti ainulaadne kõrgkooli tasemel minevikupärandi uurimise üksus. Ilus punastest telliskividest nurgapealne fassaad  mõjub iga ilmaga väga sõbralikult. Teater Ugala hoone ei vaja kindlasti eraldi tutvustamist. Selle hoone valgusgraafiline väljanägemine on pilkupüüdev ja samas on seda raske fotol kuidagi eriliseks kadreerida. Nii saigi pildile kogu hoone oma massiivsuses, et rõhutada selle pika ajalooga sisu tähtsust. Ugala sai möödunud aastal saja-aastaseks, praegune asukoht on aastast 1981. Samasse valdkonda kuuluv ametliku nimega Eesti  Pärimusmuusika Keskus ehk lühidalt nimetatud Pärimusmuusika Ait on tugev täiendus teatrile. Hoone ise ei pruugi olla kaugemale inimesele tuttav, kuid selle sisu ilmselt küll. Üks Viljandi märkidest on Pärimusmuusika festival ja selle taga on tehtud ära suur töö rahvamuusika arhiveerimisel, lisaks ülemaailmsed kontaktid seoses festivali korraldamisega. Nii, et vägagi võimas kultuuripesa. Muusikamaja pilt ei pruugi kohe millelegi viidata. Raske kivist tahukas sisaldab endas igati arvestatavat tähtsat kultuuri kasvulava. Viimaks üks vähepüsivast materjalist tahukas, mitte liiga suur, kuid piisav, et katta ära palju üle-eestilist kära tekitanud Jaak Joala skulptuur. Kes julgeks väita, et selle kasti sees pole kultuuri!

Õnneks on Viljandi jätkuvalt rikas paik nii kultuurile kui tööinimesele. Siin on kõike küllaga!