Loo ja pildi autor Kristel Suvi

See oli üks vihmane septembriõhtu Haapsalu raudteejaamas, üks sürreaalne pulm, mil tundsin jälle, et elu on vapustav kogu oma kogumiga. Sel aastal ja suvel olin seda eriti selgelt tajunud. Üks emotsioon polnud veel lõppenud, kui tuli järgmine. Laine hari ja laine põhi. Põhja oleks hea mitte kauaks jääda… mitte näha veepiiskade kukkumisi kusagil teadvuse ja teadvuseta oleku piiril (ehk siis unenägude piiril). See on küll ilus, aga liiga sügaval laine põhjas. Vahel mõtlen, kui hea oleks rahulik elu. Ilma suuremate emotsioonideta. Aga samas… kui kahvatu ja kurb ja igav see oleks…

Katsungi jäädvustada fotosid enda jaoks erilistest hetkedest, need on erinevate hingeseisundite jäädvustused.