Urmas Mand

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et ühel ilusal päeval kohtusid maailma kunsti- ja kultuurimekas New York-is, kusagil Upper East Side-is, kaks oma ala teenekat professionaali. Aasta siis oli 1958.

Nagu väga paljud teised silmapaistvad kunstnikud oli ka Saul Steinberg põgenenud New Yorki Teise Maailmasõja ajal, et pääseda tagakiusamisest ja jätkata oma karjääri talendika karikaturistina/illustraatorina. Kusjuures põgenemisel kasutatud passi oli mösjöö Steinberg legaliseerinud enda kujundatud templiga.

Inge Morath aga elas enamuse tollest sõjast otse selle südames, Berliinis, kus ta õppis ülikoolis erinevaid keeli, mis lõpuks aitasid tal saada tõlkijaks ja ajakirjanikuks ning tutvuda seeläbi erinevate fotograafidega. Ühel hetkel leidis ta end töötavat Pariisis, Magnumis, toimetamas muuhulgas Cartier-Bressoni kontaktkoopiaid, mis innustasid ka teda läbi pildiotsija ümbritsevat maailma dokumenteerima asuma.

Möödusid aastad. Ja lõpuks, kui Inge samuti New Yorki jõudis, oli see muuhulgas seotud sooviga portreteerida Saul-i.

Helises uksekell ja ukselävelt vaatas vastu mees, kelle nägu varjas paberkott, kuid mitte lihtsalt paberkott, vaid humoorika autoportreega varustatud paberkott.

Just niimoodi sai alguse kahe meistri koostöö ühe omanäolisema fotoseeria kallal, mis peale pikka marineerimist võttis aastatuhande vahetudes lõpuks ka fotoraamatu kuju nimega „Masquerade“.

Kui ma sellest raamatust kogemata kombel paar aastat tagasi teada sain ning õhinaga netiavaruses olevat pildimaterjali uurima asusin, oli mulle üsna kiiresti selge, et olen sattunud ühe väga rikkaliku aardelaeka otsa. Peast käis läbi mõte, et mis siis kui see projekt jätkuks ka täna ja oleks mulle saatjaks kõikjal, kuhu tee mind viib… Mõeldud-tehtud.

Kuna kalender viitas tollel inspireerival momendil peatselt saabuvale aastavahetusele, mis soodustas kokkusaamist suure hulga sõpradega, siis sai kiirkorras valmis meisterdatud kümmekond maski, mis minu puuduliku kujundusoskuse tõttu jäid, niipalju kui võimalik, truuks algupärasele disainile.

Sellel projektil pole teab mis sügavat sisulist eesmärki, aga olles praeguseks jõudnud teha juba üle poolesaja pildi tundub ta jätkuvalt olevat üks lahedamaid asju millega oma ärkvelolekuaega sisustada ja oma sõpru ja tuttavaid meeldivalt ära kasutada. Lisaks on nii mõnelgi juhul initsiatiiv tulnud just modellidelt, kes mingil põhjusel on koos maskiga nõus kaamera ees igasugu veidrusi ette võtma. Huvitav, millest see asjaolu küll kõneleb…

Suurem seeria on nähtaval SIIN!