Pildi ja loo autor Janika Kangus.

Kui sa sisened Viljandi koduta loomade varjupaiga kassituppa, siis läheb käima kohe su jalgade ümber ja püksisäärte küljes väga vilgas tegevus.
Vurrikud ja nurrikud, üks agaram, kui teine lausa pressivad end sinuga kaasa tulema “Vali mind!… vii mind koju!!… vaata, kuidas ma nurruda põrisen nagu traktor…vaata, kui uhke kasukas mul on…!!!” Ja aina nii edasi ja edasi……., kehtib lööklause, “kes ees see mees”.
Kes end paremini promoda suudab ja oskab, saabki ehk kaasa ka. Kui veab. Kui õnnestub “silma jääda” ja ennast piisavalt märgatavaks teha…
Just nii, nagu inimühiskonnas, on ka kassiühiskonnas reegel, mille kohaselt on eelised just neil, kes on domineerivamad nii iseloomuomadustelt kui välimuselt.
Arglikumad ning tagasihoidlikumad poevad peitu. Kössitades seal end nähtamatuks teha püüdes… mustavalgekirjud, liiga “tavalised”… täiesti “ebapopulaarsed”…triibikud… …
Liidrite sekka neil asja pole.
Selline üks neist “ebapopulaarsetest” vurrulistest, jäi ka minu mobiilikaamera ette… Nii ta seal üksinda nukrutses…Mõtlik kiisupilk suunatud “eiteagikuhu”… ootavalt, igatsevalt…lootusrikkalt ja samas kõigele vist käpaga löövalt…
Ei oska inimene ju lugeda kiisumõtteid , ega näe, mis unistused nende rohe-rohelistes kiisusilmade taga tegelikult oma elu elavad…
Võime vaid aimata, et USK, LOOTUS ja IGATSUS, saada kord päris oma koju, pole veel päriselt kadunud.