Ühe pildi lugu 304

Pildi ja loo autor Tarvo Vridolin.

See juhtus hommikul, kui oli udu ja mul ei olnud vaja tööle minna.
Ma magan üldiselt kaua, aga ärkasin tol korral miskipärast jube vara – veidi enne üheksat. Rulood üles tõmmates jäi kohe silma paks ja piimjas udu, mis oli linnale vajunud ja see tõsiasi algatas vaidluse fotohuvilise-minu ja laisa-minu vahel. Laisk tahtis nii väga tuppa jääda, hommikusööki nautida ja telekast midagi mõnusat vaadata, aga see fotohuviline muudkui ajas peale, et mine ja proovi… ja et sa pole nii ammu pildistada viitsinud… ja et sellist ilma ei tohi niisama käest lasta. Laisk andis lõpuks alla.

 Jalutasin siis mööda Viljandit ja sain siit-sealt mõne toreda udupildi. Natuke vanalinnast, natuke parginurgast, natuke lossikatest ja mõne järvest. Üldiselt nii nagu ikka, ainult selle erinevusega, et udu aitas kaasa ja lõi piltidele pisut vatist ja salapärast hõngu.

Tunnikese sain vast klõpsida, kui udu lahkus. See juhtus üsna äkki ja ma olin isegi natuke pettunud… hakkas just nagu meeldima ja tulema ja oleks tahtnud veel mõnda kohta minna ja miskit katsetada… aga kui läbi, siis läbi. Lonkisin mööda Tartu tänavat kodu poole ja pilk jäi nendele kurvalt taeva poole turritavatele sammastele. Valgust ei olnud, värve ka mitte, aga midagi justkui oli. Selline lootusetu lootus. Püüd edasi püüelda ja ükskord siiski millekski saada.

Selline udujutt siis.