Pildi ja loo autor Anneli Ivaste.

Hetk „Lalli“ loomisest

Jõudsin Mustpeade majja proovi, kus esimest korda harjutavad koor ja orkester koos ooperit „Lalli ehk Mere keskel on mees“. Valmistutakse uue Eesti ooperi esiettekandeks, mille kirjutamist Eino Leino näidendile alustas Veljo Tormis 33 aastat tagasi ning mille nüüd lõpetas Rasmus Puur. Dirigent Tõnu Kaljuste jagab nii praktilisi muusikaspetsiifilisi nõuandeid kui värvikaid kujundeid, lavastaja Veiko Tubin jälgib intensiivselt, nimiosatäitja Koit Soasepp ja teised tipptasemel Eesti solistid sekkuvad aktiivselt. Põhiseltskonna moodustavad Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Vox Clamantise lauljad ning Estonian Cello Ensemble ja löökpillimängijad, kes kordavad seosetuna tunduvaid fraase. Paistab, et muusikutel on tavapärane tööpäev.

Kuigi olen palju viibinud erinevates proovides, varem lauljana, nüüd töötades Eesti Filharmoonia Kammerkoori meeskonnas, tunnen end kaameraga selles tihkelt muusikat ja mõtteid täis ruumis üsna hõredalt, sest tajun vaid amorfset kogumit helidest ja inimestest, kes neid tekitavad. Vaikselt sisse elades (rõhk sõnal „vaikselt“, et muusikaväline atmosfääri ei lõhuks), hakkavad kontuurid selginema ning tekivad seosed nähtava ja kuuldava vahel. Päris tavaline proov see siiski ei ole, sest kõik on uus: ooper on uus, see muusikute kooslus on esmakordne ning koos luuakse kild killu haaval lugu, mis peab esietenduse küpseks saama 6. augustiks Birgitta festivalil.

Meenub Tõnu Kaljuste mõte: „„Lalli“ ooper on kui kahe ja poole tunnine „Raua needmine““. Kes koorimuusikaga on kokku puutunud, see teab, et Tormise kuulus kooriteos on hõõguva loitsuna algav rituaal, kus koor ja šamaanitrumm haaravad publiku endaga kaasa ekstaatilisse transilaadsesse seisundisse. Teos kannab sõnumit: kui inimene kaotab võimu raua üle, muutub see taparelvaks. Ooperis „Lalli“ lisandub veel mitmeid teisi seoseid tänase päevaga.

Loodusfotograaf Urmas Tartes on öelnud, et pildistamine algab pildistatava hingeelu tundma õppimisest, ehk siis, mida põhjalikumalt tunned teemat, seda paremini suudad seda tabada. Usun, et eri kihid salvestuvad pildi sisse ja isegi kui neid esmapilgul ei märka, on need ehk tajutavad. Muidugi mängivad siin oma osa ka nii pildistajasse kui vaatajasse ladestunud teadmised, emotsioonid, kogemused …