Ühe pildi lugu 93

Pildi ja loo autor Hege-Lee Paiste

Hetk pildis.
Olin just hiljuti saanud kasutuseks oma isa vana Zenit kaamera. See on oma olemuselt juba päris muutliku meelega masin. Teed klõpsu ära ning hiljem ilmutamisel selgub, kas jäädvustas nii, nagu soovisid või mitte. Filmile pildistamine on nõudlikum, kuid õnnestumisel on tulemus ilmekam. Pilt, mis jäi täiesti uskumatuna filmi peale oli pilt minu vanavanaemast. Minu vanavana nimi on Ilse ning 11. jaanuaril oleks ta saanud 90-aastaseks. Pildi jäädvustamisest saati on see saanud minu läbi aegade lemmikuks pildiks. Mulle meenub see hetk ja tema kogu oma ilus. Me sõime šokolaadikompvekke ja ta rääkis oma ristsõnade lahendamise taktikast, tol hetkel oli ta 89-aastane. Ei möödunud kordagi, kus ta poleks olnud nii elurõõmus kui seal pildil. Olulised on detailid: tema lumivalged juuksed, mis on näinud aastate jooksul vaheldunud ilma, väljendusrikkaid näojooni, kavalat muiet ja silmi, mis säravad pärast kõiki neid aastaid nagu 3- aastasel elu algul. Tema ongi elurõõm.
Heigo Teder ütles väga tabavalt: ” Meelde jäävad vaid üksikud mööduvad hetked. Juhul kui fotole õnnestub püüda hetk elust, kogu oma täiuses, siis sel hetkel puudub vajadus tehnilise täpsuse ja kalli fototehnika järele. Kuid selleks, et see hetk pildile püüda, on vaja, et keegi siiski taipaks õigel hetkel nupule vajutada. Jutustagu see elurõõmus fototabamus ka kõiki teisi – ärge kartke jäädvustada elu ja kauneid hetki. Sest nii mõnigi tabamus võib tulla selline, mis fotole jäädvustatuna aitab mõista elu suurimat väärtust, seda, et elust tuleb tunda rõõmu.”

Tegemist on Viljandi aasta foto 2018 “Parima portree” ning “Ugala Teatri eripreemiaga”.