Pildi ja loo autor Hannes Arus.

Ühel päeval, päris mitu aastat tagasi teatas mulle meie motoklubi juhatuse liige, et vaja minna Smashile. Et seal toimuvad motomissi valimised ja meie klubi olla lubanud motomissi premeerida kinkekaardiga motoohutuse kursusele nimega MotoSurvival ja et seda kinkekaardi üleandmist on vaja ajaloo huvides fotole jäädvustada. Smash on siis motokokkutulek, mida peetakse südasuveti Lääne-Virumaal. Nojah, kui päälikud nõnda otsustanud on, siis tuleb muidugi minna. Mitte, et mul sinna minemise vastu midagi olnud oleks. Pigem oleks omaalgatuse korras niikuinii läinud, aga nüüd siis veel taoline “parteiline” ülesanne lisaks. Kohale jõudsin varakult. Noh, et korralikult sisse elada ja toimuvaga kursis olla ja muidugi, et mitte olulist osa maha magada, sest päris kindlat päevaplaani polnud. Asjad loksusid iseenesest paika. Keset asjadega kurssi viimist, ehk siis trikiratturite etteasteid jäi mulle taamal publiku hulgas silma usinasti pilte klõpsiv neiu. Mu pilku ei köitnud niivõrd pildiklõpsimise asjaolu, kui hoopistükkis neiu vägev pats! Mõttesähvatus ütles, et selline pats on vaja kindlasti pildile püüda! Kuna neiu oli kaugel ja küljega minu poole, tuli ette võtta väike hiilimisoperatsioon. Hoi, mulle meeldib hiilida! (see oli nüüd öeldud Pantalone häälega lavastusest “Armastus kolme apelsiini vastu”). Olles hiilinud kavandatud võttepositsioonile ja tõstnud pilgu, avanes hoopis pahvikslööv vaatepilt. Nimelt oli neiu seljal “kuklast sabani” ulatuv lohetätoveering! Kulus päris mitu hetke taipamaks, et mul on ju näpus fotokas ja ma tegelikult selleks siia tulingi, et pildistada. Tõstsin kaamera ja vajutasin päästikut. Samal hetkel vaatas neiu üle õla tagasi ja naeratas. Ma ei usu, et mulle, aga just nõnda see pildile jäi! Muidugi sai pärast pildistatud ka motomiss ja auhinnatseremoonia ja päeva lõpus tehti mind nagu möödaminnes tolle lohetätoveeringuga tüdrukuga tuttavaks. Hiljem olen teda pildistanud päris mitmeid kordi, nii patsi kui lohet 😉