Loo ja pildi autor Helin Potter

Üks pilt ei ole kunagi „ainult üks pilt“, seda nii elus üldiselt kui ka spordis ja käsipallis. Vahel kulub päris palju aega, et saada see soovitud pilt ning vahel kulub ka palju aega, et ise üldse aru saada, millist pilti ma mängust saada tahan, eriti kui olen n.-ö kohustuslikud kaadrid ära saanud teha.
Mis on minu jaoks pildil oluline? Ehe emotsioon, see ei saa kunagi olla vale või ebasobiv. Samas on selle emotsiooni tabamine kõige suurem väljakutse, sest mitte kunagi ei ole teada, millal emotsioon mängus saabub. Ma võin ainult eeldada ja loota. Isegi kui jälgida mängu süvenenult, õppida tundma mängijaid ja nende reaktsioone, ei taga see seda, et tabad just õige hetke. Käsipallimängud on näidanud, et sel hetkel kui eeldad suurt emotsiooni, siis vaatab sulle läbi kaamera vastu mängija „tuim“ nägu . Samas kui enda hinnangul seda emotsiooni sellest hetkest nagunii ei tule, sest noo ei ole ju selline situatsioon, siis on emotsiooni kohe mitme kaadri jagu. Seega tuleb ühe emotsiooniga pildi saamiseks vahel jäädvustada terve seeria ja vahel ikka tõdeda, et näe ikka pole see tabatu päris see sind kõnetav hetk. Kuid on ka mänge, mis pakuvad ühe hea kaadri teise järel ja minu ülesandeks on need ainult kinni püüda.
Kas siis jääb pilt mängust avaldamata kui pilt mind ennast ei kõneta? Üldjuhul ei jää, sest seda pilti vaadates mõtlen, kas pilt võiks kõnetada inimest või tema vanemaid, vanavanemaid, sõpru jne, sest iga pilt on selle vaatamise hetkeks juba tükike ajaloost.
Saalis näeme!