Loo ja pildi autor Aiki Järviste.

Maailm meie ümber on nagu pildinäitus. Pildistamine on märkamine ja pildi välja noppimine. Lugu tuleb hiljem, siis kui pilti vaatad ja oma mälus ja tunnetes sobrad. Ja seetõttu ongi lugu igaühe jaoks erinev.

Ma ei armasta pilte lavastada. Hulgun ja püüan seda, mis on. Pildistades tihti ei tea, kas sain pihta või mitte. Hiljem näeb.

Seda pilti ma püüdsin. Kuigi ma veel ei teadnud mida täpselt. Pärnus toimus Fringe festivali raames tänavaetendus ehk performance. Läksin kohale lausa päev varem. Kui midagi ei toimunud, sain aru, et vale päev ja tulin järgmine päev uuesti. Etenduse ajal sagis ümberringi inimesi oma toimetamistes. Kes seisatas ja heitis pilgu, kes kehitas õlgu ja astus edasi, kes murdis pead ja üritas aru saada, mida siin ometigi tehakse. Tasapisi kogunes rahvas platsile järgmise etenduse – kontserdi ootele. Karolin jäi  rahvast pisut eemale.  Üksi, oma maailma, oma püüdluste, tunnete ja mõtetega.

Või mitte ehk päris üksi. Üks jälgija tal vähemalt oli.