Loo ja pildi autor Egert Lehtla

Klõps ja valmis?

Tänapäeval on fotograafia või õigemini pildi tegemine, isegi võiks öelda klõpsu tegemine, muutunud lihtsamast lihtsamaks. Võtad mobiili taskust välja, suunad kassile või sõbrannale ja vajutad nuppu ning meistriteos ongi valmis. Kasutad veel instagrammi filtreid, mis teevad näonaha ilusamaks või panevad jänese kõrvad juurde ja võibki laike koguma hakata ning oma eluga edasi minna. Samas fotograafiale, sel korral enan mitte klõpsutamisele, võib läheneda ka keerulisema nurga alt.

Kujutage nüüd ette, et olete investeerinud mitmeid kuupalkasid tehnikasse, koolitustesse. Lugematul arvul tuned-päevi-nädalaid katsetanud ja harjutanud, omandanud järjest nippe ja tarkusi. Mingil hetkel ei ole teile enam küsimusi tekitav, mis ISO ma pean kasutama, või mis mis ava keerama, et pilti saada, vaid teos saab alguse hoopis ideest. Seejärel otsid oma ideega kokkusobivat modelli või siis inimest, kes suudab antud teema välja mängida. Olenevalt tulemusest tuleb kaasata ka meigikunstnikud või juuksurid, abilised. Kui kõik suur eeltöö on tehtud – mõte olemas, idee, aksessuaarid ja isegi koht leitud tuleb teinekord isegi kõige keerulisem osa. Mida rohkem inimesi on seotud antud pildi tegemisega seda keerulisem on leida ühist aega, mis kõigile sobib. Välipiltidel mängib ka suurt rolli ilm, mis pahatihti ei ole meie enda teha. Oletame nüüd, et logistilised ja ajalised probleemid on lahendatud ning kogu tiim õnnelikult asukohta jõudnud (meikarid, juuksurid on oma töö eelnevalt ära teinud).

Nüüd läheb lõbusaks, vaatad ümbrust, ilma ja kõik on hoopis teistsugune. Meil ei olnud ilusat ja sooja jaanipäeva vaid hoopis sombune, külm ja vihma hakkas sadama, aga me ei andnud alla. Asukohaks on maal sauna taga olev kanakuuri ja sauna nurk. Kogu piirkond tuli alustuseks ülearusest kraamist tühjaks vedada. Koristus tehtud, siis tuli hakata jälle olulise kraamiga seda täitma. Seinale leidisn ühe vana kalavõrgu, täidab rohkem kui 50 aastat vana seina. Kanakuudil on tühi aken…sinna sisse saime suure aknaraami, mille peale sai venitatud strets riie. Abiline läks sellega kanakuuti ja surus sinna näo sisse, nii saime näo ja käte reljeefid, natuke tumedamat maiku pildile juurde.

Ei saa panna inimest niisama nurka seisma, pott…jaa, mul oli ju kuskil vedelemas suur malmist pott. Otsisin selle talu pealt üles, kivid – potid on ju kividel, lõkke asemel. Kõik teavad seda . Nii saigi tehtud. Potis tuleb ka suppi segada, selleks sai ka siis omalaadne toigas otsitud. Panen siis välgud, softboxid üles jaaaaa…vasak kaadri nurk jääb tühjaks nii ei saa. Selge – kanakuudi nurgast toome selle lattaia edasi, juhuslikult oli see ka kõrval vedelemas. Kui aed oli püsti pandud, siis sai sinna ka jälgede segamiseks peale visatud vana kalavõrk. Antud kaadrist jäi see teema küll välja, aga mis kohe tehtud see pärast photoshopis hooleta. Suur puidust tünn sai ka kohale lohistatud aia püsti hoidmiseks ja vana puupakk “nõiale” istumise alla.

Antud teema väljatöötamine kestis tegelikult Tartu-Viljandi vahemaa sõitmisel. Sõbrannal tuli mõte, et teeks pilti ja selle tunni ajal genereerisime kõik edasise. Suurel osal improvisatsioonipilt, aga ise jäime antud seeriaga rahule.

Nagu välja tuleb siis pahatihti need “päris” pildid ei olegi klõps ja valmis, alati pole see ka photoshop, kus pitsast võib modelli teha. Nurgad, ideed, teostus, taustajõud, aeg – seda kõike tuleb panustada omajagu. Lisaks tuleb mõelda ka usutavusele – kas sa käiksid heinamaal pesus ja tikkkontsades või kas vana ajastu pildile sobib digitaalne käekell.