Pildi ja loo autor Ermo Naarits.

Oli keskmisest palavam juunikuu ilm Berliinis ning mul oli plaanis minna ühe moodsama arhitektuuriga muuseumi juurde „luurele“, et hea õnne korral teostada üks fotoidee, mis mul paar päeva varem sama kohas oli tekkinud. Märkasin, et teatud ajahetkel tekitab päike sissekäigu juures põneva geomeetrilise ruumi, mida saaks hästi kasutada inimsubjektiga kombineerides. Ülesanne polnud kõige lihtsam, kuna mu mõte eeldas pilvitut ilma ning sobiva kontrastiga varju kuju, mis püsis umbes tund-poolteist. Samuti pidi sobivalt riides inimsubjekt üsna konkreetsest kohast läbi jalutama et kompositsioon toimiks ja teised muuseumikülastajad kaadrit ei „reostaks“.

Asusin pärastlõunal rattaga läbi kõrbekuumuse teele, seljakotis kaamera ja pudel külma vett. Kohale jõudes võtsin oma planeeritud koha sisse, et õige rakurss saada ja jääda võimalikult märkamatuks. Pühkisin laubalt higi ja tegin paar testfotot, et kaamera seadeid kontrollida ning jäin saabuvaid-lahkuvaid külalisi jälgima.

Hoone sissepääsu ees oli avar trepp ning mu positsioonist oli hea ülevaade kõikidest saabuvatest inimestest, kelle seast oli üsna lihtne välja noppida potentsiaalseid subjekte ja õigel hetkel pilt teha. Muuseumi kasuks ja minu kahjuks oli see asutus väga populaarne turistide seas, mis tähendas et rahvast liikus suurtes kogustes pidevalt edasi-tagasi ning soovitud kaadrit oli üsna keeruline ja kohati üsna frustreeriv saada.

Kolmveerand tundi ja kümneid ebaõnnestunud katseid hiljem märkasin nurga tagant ilmuvat kahte noormeest, kellest üks kandis hõbedast päikesevarju, tumedat pusa ja heledaid pükse ning ketse. Aimasin kohe, et see on potentsiaalselt hea „modell“ mu soovitud fotole. Panin enda ja kaamera valmis ning sisimas palusin, et kui ta õigele kohale astumas on, ei oleks teisi inimesi kaadris. Higi ninaotsast tilkumas ning trepisamme lugedes jälgisin pingsalt, kuidas ta sissepääsule lähenes ning teised muuseumikülastajad edasi-tagasi virvendasid. Ühtlasi hakkas tema kaaslane kiiremini kõndima ning nende vahele tekkis distants, mis sobis mulle ideaalselt. Hinge kinni hoides klõpsasin sobival hetkel kiirelt paar-kolm kaadrit ning astusin paar sammu eemale, et vaadata, kas õnnestus õige moment tabada.

Avades kaamera ekraanil pildi eelvaate tuli mul lai naeratus näole, sest olin hetke tabanud täpselt nii nagu soovisin ning saadud foto oli veel parem mu algsest ideest. Noormehe tume pusa oli varjuga üheks sulanud ning muutnud ta „nähtamatuks“, kuid päikesevari ning heledad püksid tekitasid siiski tervikliku aimatava inimfiguuri.

Võtsin rahulolevalt suure sõõmu vett, pakkisin kaamera kotti ning asusin higise, kuid rõõmsana jalgratta poole tagasi jalutama. Mu päev oli korda läinud.

 

Tänavafotograafia võlu (ja ka valu) ongi see, et suur osa tulemusest seisneb juhuslikkuses ning mitmeid aspekte on võimatu planeerida ning kontrollida. Peab lihtsalt olema (pro)aktiivne, silmad lahti hoidma ja kaamera käes linnaruumis palju ringi liikuma, sest sobivad hetked tekivad ja kaovad sekunditega. Vahel tekitab see hasarti ja vahel frustratsiooni aga alti on hea tunne astuda üllatusi täis linna, teadmata, mis emotsioone ja hetki tal seekord sulle läbi fotosilma pakkuda on.

Siinkohal oleks sobiv lõpetada menufilmi Forrest Gump peategelase kohandatud lausega „Life Street photography is like a box of chocolates, you never know what you’re gonna get“.