Evald Veldemann. Kohtumine karuga.

See kohtumine karuga oli oodatud, otsitud ja samas ka üllatav. Sõitsime sõbraga metsavaheteedel, et pildistada karu või muud metslooma. Olin kuulnud, et eelmisel nädalal olevat siin-seal karu nähtud. Alustasime karu otsinguid juba päikesetõusu paiku. Objektiivi ette sattus metskitsi, rebaseid ja jäneseid, kuid mitte karu. Kell hakkas saama pool seitse. Olin juba kaotamas lootust. Ja siis nägin kaugel põõsaste taga karu… Sain teha temast paar pilti ja oligi ta läinud… No sellega ei saanud rahule jääda! Teadsin, et kui karud võtavad mingi liikumissuuna ette, siis nad ka lähevad selles suunas. Kindlasti ta ületab mõnda metsasihti! Läksime kiiresti lähima metsasihini. Jäime ootele, et nüüd ta tuleb… Ja nagu muinasjutus, astus metsasihile põõsaste vahelt välja karu. Tema ise! Kui enne nägime teda kaugelt, siis nüüd oli ta meist 15-20m kaugusel. Ju ta plaanis metsateele tulla. Hetkega tõusis adrenaliinitase! Kiiruga käisid peast läbi mõtted – kas fotokal on seadistatud piisavalt valgustundlikkust, lülitatud sarivõttele ja kas on piisavalt aega teda pildistada ning kuidas pildistada teda vastu valgust… Karu justkui aimas mu muremõtteid – tuli rahulikult põõsaste vahelt välja metsasihile ja vaatas mu poole. Seejärel liikus ta üle metsasihi asuvate puude poole. Puude vahel karu peatus hetkeks ja pööras end ringi ning liikus sama teed mööda tagasi põõsaste poole. Jõudnud põõsaste vahele, pööras end ringi ja kordas läbitud teekonda tagasi üle metsasihi. Liikudes vaatas karu korduvalt minu poole justkui küsides “Kas jõudsid juba minust pilti teha? Andsin sulle kolm harukordset võimalust!” No muidugi ma pildistasin! Nii muhe mõmm! Leida looduses karu ja saada ta pildile – lihtsalt uskumatu vedamine. See oli minu esimene kord pildistada karu nii lähedalt. Öeldakse, et see olevat algaja õnn. Ilus päev oli alanud…