Pilt ja lugu Martin Buschmann.
Autoportree kaameraga. Appalachia, 2104 (2022)
Üldiselt on mul igasuguste pealkirjade panek alati olnud keeruline. Esiteks ei soovi ma enamasti vaatajat kuidagi suunata. Teiseks ma olen laisk. Kuid vahest oleks nagu vaja. Dokumentaalfotograafias oleme harjunud, et enamasti on fotol vähemalt kirjeldatud inimene, kes on pildil (või asukoht, või sündmus) ning aeg. Ühesõnaga on esile toodud mingi raamistik mis annab vaatajale info millal on foto tehtud ja mis on pildil ning miks võiks see pilt olla kuidagi oluline.
Virtuaalfotograafia on natukene omapärane. Olgu, paneme ajaks 2022. Mis on õige nö meie tavamaailma poolsest otsast vaadates. Kui kirjutada, et foto tehti 23. oktoobril 2014 aastal, siis tekitab see natukene segadust. Kes Fallout 76 maailmas toimuvaga rohkem kursis on, teavad, et see kuupäev on iga päev sama. Seega sisuliselt on hetkel kõik seal pildistatud fotod tehtud 23. Oktoobril 2014. Aga aeg ei ole mitte ainuke problemaatiline nähtus selle pildi juures.
Tõepoolest, võib ju arvata, et tegemist on ühe nostalgilise fotoga ajast, kui Marco Laimre saatis mind näituse “Crawl out Through the Fallout” kuraatorina (EKKM, 2022) Fallout 76 võrgumängu keskkonda portreteerima. Ehk sisuliselt saadeti nö päris elu fotograaf võrgumängu keskkonda komandeeringusse. Muuseas arvamus, et tegemist on ka nö personaalse komandeeringu või reisifotoga, kus kunstnik teeb endast ühel hommikul, Foundation´is asuva poe katusel autoportree, ei olegi ehk väga vale. Autoportreesid on tehtud ennegi. Kohe oluliselt varem, kui instagram poolsundusliku elu dokumenteerimise paljude inimeste elu osaks tegi. Ilmselgelt on tegu enese jäädvustamisega selles keskkonnas, ja osaliselt on tegemist ka nö mälestusfotoga a la “mina olin siin”.
Samas on see foto grammikene enamat kui lihtsalt fotojäädvustus virtuaalsest komandeeringust. Esiteks on see seotud sündmusega, kus samaaegselt toimetasid selles keskkonnas ka Reimo Võsa-Tangsoo ja Marco Laimre ise. Ehk kolm eesti kunstnikku tegid oma tööd virtuaalses keskkonnas. Antud fotol siis olen mina ise, oodates varahommikul teisi virtuaalseid kaasasukaid, et nende tegevusi jäädvustada. Teiseks ja siinkohal mitte vähem oluliseks osaks on “Autoportree kaameraga” teine pool, ehk kaamera ise. Tõepoolest milline näeb välja fotokunstnik virtuaalses maailmas on on asja üks ja ehk kõige kiiremini hoomatavam osa. Tunduvalt raskemini arusaadavam pool on kaamera olemasolu. Fotograafidena oleme selle pisikese vidinaga, mis käe otsas ripub, juba ammu harjunud ja ega selline asi enam väga suuri emotsioone ei tekita ( juhul kui pole vaja just, internetis, selgeks teha milline kaamera on “parim” , siis on emotsioonid laes). Siinkohal on aga kaamera tõepoolest oluline, kui mitte öelda isegi kõige olulisem osa fotost. Asi on nimelt selles, et enamus võrgumängudes, kus kaasmängijaid jäädvustada saab, selline objekt nagu kaamera puudub. On olemas photo mode, aga kaamerat kui füüsilist objekti pole. Fallout 76 teebki just eriliseks see, et relva asemel on võimalik teiste mängijate poole suunata ka kaamera. Kaamera, mida teised ka näevad ja saavad aru, et neid pildistatakse. Olukord, mis paraku täna, pole veel virtuaalsetes keskkondades väga levinud. Ja siinkohal tekib hommikune mõtisklus tuleviku teemal, kas tulevased virtuaalsed keskkonnad võtavad omaks kaamera kui objekti või jätkavad teed, kus teiste inimeste tegevuse pildistamine on “salajane” varjatud tegevus? Ja kellel aega väga palju käes, võib alati mõtiskleda selle üle, kuidas mõjub “tulistamismängu” kontekstis inimesele suunatud kaamera, ning tõmmata paralleele tavamaailmaga.
