Ingrid Tiitre – Jüripäeva viimastel tundidel. 

Jüripäev oli päikeseline ja kevadtööd andsid õhtul end tunda kerge väsimusega. Panin küll tähele, et virmaliste grupis oli meeldetuletus võimalikest virmalistest sel õhtul. Mõtlesin endamisi, et ah las olla, mida siin aprilli lõpus nii väga ikka oodata on. Kõik muutus aga väga kiiresti kui mulle helistas poeg, olles ise väga elevil ning küsis: “Kas on võimalik, et täna on virmalisi näha?” Nimelt oli ta ise Kadrioru pargis, kus piisavalt palju tänavavalgustust ning juhuslikult pilgu taeva poole heitnud kell 22 nägi ta valgusmängu taevas ja seda üldse esimest korda elus. Algselt ta ei osanud arvatagi, et nii hästi kõike linnas näha võiks olla. Vastasin, et tõesti on see päev, kus võimalusi jagati. Nüüd hakkas mul pulss kohe kiiremini lööma, tõmbasin riided selga ning kaamera koos statiiviga kaasa ja jooksuga õue, kus vaid otsalamp teed valgustas. Õnneks elukoht võimaldab kiiresti pimedusse sukelduda ja leidsingi koha põllu ääres, kus end sisse seada. Kokku olin ma virmalistega 1,5 h, siis aga liikusid pilved aina tihedamini peale. Viimane pilt ongi tehtud kui taevas väga pilve tõmbus ja tee ääres olnud vanad ning kõrged saarepuud moodustavad rapsipõllule pikki varje, millele maja õuevalgustus kaasa aitas.