Pildi ja loo autor Indrek Kasesalu.

Ma mõistan kui see pilt on veidi häiriv tsiviliseeritud inimesele, brutaalne, mõtlete, kuid olles olnud bushmanidega koos 2 päeva, on see muutnud mu väärtushinnanguid elu osas. Bushmanid on kütid, see on ainus asi mida nad teevad, ärgates hommikul enne päikesetõusu, kütivad nad terve päeva, et siis naasta õhtuks saagiga tagasi. Nende küttimisoskus oli muljetavaldav, kuidas nad jälgi, helisid ja lõhnasid tajuvad, joostes sandaalides mööda kiviseid mägesid. Minul oli laisa linnainimesena väga ekstreemne nende kannul püsida. See hetk, kui oled kiirkõnnis 10km nende järgi ukerdanud, tajusid nad paavianide asukohta ja hakkasid joostes hargnema, ma jooksin peaaegu ennast hingetuks, sest ma ei tahtnud maha jääda ja ära eksida, hirm oli et ilma ihukaitsjateta olen leopardi või mõne muu suure kaslase saagiks. Olime ju Aafrika metsikus looduses. Ühel hetkel hakkasid bushmanid karjuma erinevatest suundadest. Nad kasutavad küttimisel ka koeri, kes samuti hakkasid haukuma, ning lisaks siis paavianide kisa, olin actionfilmi keskel kuni üks hetk nägin seda paaviani jooksmas enda poole, koer kannul. Nad tuiskasid must mööda ja siis juba hakkasin ahvi jälitama, üsna varsti oli ta sisse piiratud ja koerad murdsid ta maha, see oli kurb vaatepilt. Kui nad saavad saagi kätte siis üsna kohe teevad nad lõkke üles, viskasid ahvi tulle kuniks ta karvad on ära põlenud, siis lõikasid nad ahvi lõhki, andsid sisikonna koertele, ning küpsetasid lõkkes ühe tema jala, mida söödi kohapeal koos teiste saakloomadega nagu näiteks tuvi. Kuna see ahvi põletamine ja lahtilõikamine oli väga karm vaatepilt, siis ma olin kindel, et mina seda küll ei maitse, aga olles tööhoos, üks mees mulle pakkus ja ma see hetk üldse ei mõelnud ning panin tükikese liha enda endale suhu, kuna see nägi välja nagu tavaline grillitudd lihatükk, maitses väga hästi aga kui olin seda teinud jõudis mulle kohale et söön ahvi jalaliha… vaikselt poetasin selle tüki koerale kuna ma ei suutnud seda alla neelata. Ülejäänud ahv võeti koju kaasa, et jagada seda koos hõimuga. Kui nad väga palju liha ei saa, siis teevad nad ahvist suppi, mille koostisosad on ainult liha ja vesi (mudane jõevesi) ja mitte ühtegi maitseainet, mis siis keedetakse paksuks supiks, et siis toita ära 30 pealine hõim. Kui nad saavad suurema saagi siis riputatakse see puu otsa, ehk siis säilitavad kuivatamismeetodiga. Igaljuhul mega kogemus ja suur respekt selle rahva vastu. Osad turistid kes seal käivad, tunnevad vajadust neid aidata, toovad neile asju mida nad ei vaja, neil pole kodu, nad rändavad ringi omamata mitte ühtegi asja peale vibude ja nugade. Küsisime nendelt et mis teeb neid õnnelikuks, ja nii mehed kui naised, kes elavad hõimus eraldi, ütlesid et kõige õnnelikum päev on siis kui mehed naasevad saagiga koju. Rohkem pilte bushmanidest VAATA SIIT