Pilt ja lugu – Urmas Roos.

Olen fotograaf Urmas Roos Tallinnast. Esimese foto tegin klassikalise suure puust korpuses kaameraga klaasnegatiivile aastal 1960. Seejärel tulid kaamerad Lubitel ja Smena-2 ning siis järgnes suur  tükk tühja maad. Tõsisem kaamera,  Nikon D90,  jõudis minuni aastal 2009.

Oma foto- ja videoharidusteel pean olulisemateks Videokooli Zoom Kiievis (2009), kus õppisin kohapeal ning Ühendkuningriigi Avatud Ülikooli (UK Open University) (2014), kus lõpetasin distantsõppel digitaalfotograafia kursuse. Lisaks õppisin dokumentaalfotograafiat Eesti Kunstiakadeemias.

Ühe pildi loona esitan foto pealkirjaga  „Halastus“, millise jäädvustasin Kiievis 02.08.2009.

Nähtud vaatepilt kõnetas mind.  Mõtte ja tähenduse andis fotole väike detail, mis paikneb vasakul allosas – vigastatud lahases jalakesega koerake. Kontekstis pildil olevate inimestega hakkas vaatepilt „rääkima“.

Kolm inimest, kes on kaadris, kuuluvad levinud mõiste järgi elu heidikute hulka. Näiliselt on nad kaotanud kõik, ka tervise. Kas tõepoolest pole säilinud enam midagi väärtuslikku? Me ei näe inimeste sisse ja ei tea seda aga tunne nende mõttemaailma. Vigastatud koerake, keda nad kannavad koos endaga, liikudes ise karkudel, veenab tähelepanelikku vaatajat milleski väga olulises. Võid kaotada näiliselt kõik aga kui säilib halastus ja hoolivus nõrgemate suhtes, siis see on suur inimlik väärtus!

Tahan selle fotoga juhtida inimeste tähelepanu detailide märkamise oskusele ja olulisusele.  Mõni detail võib pildi üldises koosluses teiste detailidega anda nähtule hoopis teise tähenduse kui pealiskaudselt paistab.

Olen näidanud seda fotot paljudele inimestele, palunud tagasisidet, millest foto jutustab. Levinud  vastus on: asotsiaalid said kokku ja võtsid viina… „Google põlvkonnale“ on iseloomulik funktsionaalse lugemisoskuse atrofeerumine. Kas sama saatust tabab ka funktsionaalne vaatlemisoskus?