Ühe pildi lugu 291

Pildi ja loo autor Jane Faizullin.

Hinge puudutus

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et ….. Nii nagu suur enamus fotograafe alustasin ka mina oma fototeed looduse pildistamisega. Järgnesid pered ja tooted ja kinnisvara ja koerad. Proovisin ka muinasjutulisi fotolugusid ja buduaari. Aga ükski nendest teemadest polnud see päris õige ja hinges oli kogu aeg tunne, et kusagil on see päris MINU lugu. Ja siis see tuli. Vanavanemad!

Minu jaoks on portreefotograafia olnud alati väga põnev. Inimese pildistamine on midagi väga isiklikku ja usalduslikku ning ma olen kogu südamest tänulik kui inimesed mind endale nii lähedale lubavad. Vanavanemate pildistamisesse suhtun aga eriti suure austusega. Need kohtumised on alati erilised, olulised ja hindamatu väärtusega, nii hiljem kui ka juba pildistamise ajal.

Valisin vanaema Milvi pildipakist ka just sellise pildi, mis minu südame soojaks tegi. Lapselaps aitas Milvil ennast fotosessiooniks valmis sättida. Pisikeses eeskojas, istutamist ootavate tomati- ja paprikataimede  vahel, said vanaema hallid juuksed õrnalt harjaga silutud ja siidisall kaela sätitud. See kõik oli nii ilus. Selline hetk loob imeilusa sügavuse ja helguse, erilise puudutuse, mis jääb meelde. Sellistest hetkedest osa saamine muudab mind ennast hingelt rikkamaks, targemaks, paremaks – nii ma vähemalt tunnen.