Ühe pildi lugu 28

Loo ja pildi autor Külli Kolina

Öeldakse, et üks pilt ütleb rohkem, kui tuhat sõna. Ideaalis nii ongi. Kui aga tahta jäädvustada seda tunnet, mis pildi üles võtjat pildistamise hetkel valdab, kas siis peaks sõnad juurde kribama? Ideaalis jälle – ei peaks. Ise tahaks uskuda, et ka tundeid on võimalik pildi sisse panna. Mina vist kipungi rohkem pildistama tundeid, uitan looduses ringi ja lasen ennast üllatada ning kui mõni hetk mind rohkem kõnetab, siis püüan selle kaamerasse. Olen inimene, kelle jaoks on loodus lõputu loomingu allikas, alati leiab sealt midagi jäädvustamist väärivat. Isegi sadu kordi käidud ja nähtud kohad suudavad mind vaimustuma panna, ikka ja jälle näen ma neis kohtades midagi uut, piisab vaid valguse teistsugusest langemisest ja ongi jälle minu jaoks uus vaade. Foto, millest minu lugu räägib, on üles võetud Valgesoo maasikukaitseala põlismetsas. See mets on üks mu lemmikkohti. Asub see vana mets, kus inimese käsi võimalikult vähe puude ellu ja elu lõppemisse sekkub, minu kodupaigas ja seepärast satun sinna päris tihti, võib öelda, et see on mul väga “ära pildistatud” koht. Ja ometi ei ole ma loobunud seal käimisest. Kõrged põlispuud kutsuvad mind ikka ja jälle enda seltsi, nautima seda suurt rahu, mis sinna jõudes alati valdavaks tundeks saab. Ühel maikuu hommikul, kui taas Valgesoo rappa suundusin, ei osanud ma oodata midagi erakordset, sest olin minemisega natuke hilja peale jäänud, päike oli juba ammu kõrgele taeva alla jõudnud ja minu eesmärk oli lihtsalt vaatama minna, kui kaugele loodus oma kevadise tärkamisega on jõudnud. Muidugi kõndisin ma läbi ka oma lemmikmetsast. Niisiis, erakordset mitte oodates ootas mind ees aga siiski erakordne vaatepilt: udu oli metsa vahele veel uitama jäänud ja päike proovis kõrgete puude vahelt läbi selle maapinnale tungida, moodustades võimsaid valgusvoogusid. Vaatepilt oli üsna müstiline ja tänutundes sellise vaatemängu eest, talletasin hetke kaamerasse. Seekord mul vedas, et olin oma rännakuga natuke hilja peale jäänud, sest väga varasel ajal, mil ma tavaliselt rabas käin, päike nii paksus metsas veel ei paistagi ja sellist pilti poleks kuidagi saanud sündida. Eks see hetke püüdmine ongi üks suur juhus, isegi väga planeeritud olukordades jääb mingi roll ikkagi ka juhusele, seepärast olen alati väga tänulik iga ilusa hetke eest, mis loodusel mulle pakkuda on.

Valgesoo mets – Külli Kolina