Pildi ja loo autor Estonian Stalker.

Jah – see on Eesti!

Tegemist on Narva soojuselektrijaama settevee basseinidega.

Sattusin sinna täiesti juhuslikult, kui isiklikust huvist elektrijaama ja selle ümbrust pildistasin. Seal trehvasin üht kohalikku, kes minu kaamerat nähes väljamaa keeles mind veel parematele asumaadele suunas. Mõistsin vaid “tam i naleva” ja läksingi “sinna ja vasakule”. Päris pikalt läksin, umbes tund aega, kuna aeg-ajalt oli ka pildistada vaja. Polnud pilvi ega tuult, päike lõõmas ja termomeeter ratta spidomeetril näitas 32 kraadi. Higi tilkus, võtsin lonksu veepudelist, kui enda suureks üllatuseks mõistsin, et vesi on juba otsa saanud. Aga mu seiklus ei olnud. Otsustasin veevarudele mitte mõelda ning sammusin, sõitsin ja pildistasin vastavalt maastikule: kui kannatas pildistada – pildistasin, kui kannatas sõita – sõitsin, kui kannatas vaid kõndida – kõndisin.

Pärast umbes kahte tundi pildistamist ja kerget piknikku leidsin kohaliku El Dorado. Post apokalüptiline maastik, tsüaniid-sinised veed ja täielik üksindus. Üks hoone, mille katuselt pilt ongi tehtud. Kogu olustik tundus täielikult sürreaalne. Kaasa aitas kindlasti ka järjest süvenev päikesepiste ja vedelikupuudus. Kuid sildid “leelisvesi” tegid selgeks, et valgendaja omadustega keemiakokteil ei kõlba joogiks mitte. Pildistasin, vahtisin võimatult sinisena näivat veekogu ja üritasin mitte mõelda vedelikust.

Heitsin pilgu kaardile ja lootsin teha ringi ümber basseinide, kuid see polnud võimalik, kuna tegemist oli suletud alaga ja pidin kogu tuldud tee tagasi minema. Selleks hetkeks olin kõrvetava päikese käes olnud vast 4 tundi ilma vedelikuta, pidevalt liikudes. Kurk kuivas ja iga lomp oleks pädenud. Läksin ratta selga, sõitsin ja avastasin veekogu, mille vesi oli naturaalsemates värvides, kuid mille sobivusest ei olnud mul aimugi. Õnneks või kahjuks olin nii meeleheitel, et katsetasin – algul vaid huultega, siis väikese lonksuga, lõpuks juba suurte. Täitsin pudeli ning tühjendasin selle sama kiiresti, proovides mitte mõelda võimalikele tagajärgedele. Läks õnneks. Tegemist oli Narva veehoidlaga. Ning järgmine kord sain juua alles kolme tunni pärast. Aga hetk ja pilt olid seda väärt.

PS: Pilt on täielikult töötlemata.