Pilt ja lugu Tiina Rannaäär.

Sel suvel käisin kahel korral Alutaguse metsades NaTourEst karuvarjes. Esimene kord möödus karu nägemata, teisel korral seevastu oli tunne, et olen karuparadiisis. Õhtul käis söödaplatsil kährik, veidi aega hiljem tuli esimene karu. Emotsioonid olid laes ja kui veidi aja pärast ilmus veel teinegi karu, siis kaamera klõpsus elu eest. Näha selliseid loomi nii lähedalt on ikka ülev tunne. Õhtu jooksul käis neli erinevat karu, igaüks neist toimetas omamoodi. Seda oli väga vahva jälgida. Hommikul käis veel üks karu. Täiesti teistmoodi kogemus ja kuhjaga positiivseid emotsioone. Ma olin õnnelik juba ainuüksi nende nägemisest, et ka mõni foto õnnestus teha, on juba nagu boonus.