Pildi ja loo autor Martin Buschmann.

Tegelikult on ühe pildi saamisloost või selle olulisusest minu jaoks üsnagi raske kirjutada. Ma ei ole päris seda tüüpi inimene, kes kogu oma loomingu alati üksipulgi lahti võtab. Pealegi teeb aeg oma töö ja inimese mälu kipub ikka möödunud asju kujutama sellisena nagu hetkel kuidagi kasulikum on.

Lavastatud autoportreede seeria sündis aastal 2019. Tõepoolest sai see natukene mõjutust sellest, et 2019 aasta veebruaris kõndis esimene mees kleidis Oscarite jagamise ürituse punasel vaibal. Eesti Presidendi vastuvõtule polnud kleit, meesterahva seljas, veel jõudnud, see sündmus toimus aasta hiljem 2020. Muuseas, seda tööd vaadates tasub (fotograafidel) meelde tuletada, et ka Helmut Newtonist on pilt, kus ta poseerib kübaras ja kontsakingades. Seega visuaalselt, ei ole selles midagi mittetavapärast.

Selleks, et mitte langeda mälestuste ilustamise libedale teele, kasutan ma pildi lahtiseletamiseks hoopis 2019 aasta näituse saateteksti:

“Oma töös uurin läbi lavastatud autoportreede seda, kuidas indiviidi vabadus suhestub ühiskonnas aktsepteeritud vabaduse vormidega.
Fotoseerias “Kitsas maailm” kujutan ennast naiste riietuses. Kasutades klassikalisi poose ja valgust, paigutan ennast nii öelda tavalisse portreteerimise situatsiooni. Ei midagi provokatiivset, lihtsalt portreed meesterahvast.
Oma töös tõstatan küsimusi: kas ja kuidas mõjutavad ühiskondlikud (moraali)normid seda, mida me tohime piltidel kujutada? Kas alasti keha on lubatud? Kas on vahet, kui palja ülakehaga on naine või mees? Kas naiste riietuseset kandev mees on kuidagi kohatum kui meeste riietust kandev naisterahvas?

Vaadates pildil olevat ülekaalus meest, siis kuidas suhestub see ühiskonnas levinud kujutisega kehast kui sellisest? Kui moetööstus on tänaseks aktsepteerinud pluss suuruses naismodellid, siis miks kujutatakse mehi vaid sportlikena ja heas vormis?
Siin jõuan fotograafi rolli juurde ühiskonnas. Mind huvitab, kas ja kuidas saab fotograaf oma loominguga kujutamise konventsioone ja seeläbi ühiskondlikke stereotüüpe muuta. Kas on vahet, kas tegemist on fotokunstnikuga või fotograafiga. Kas ühele on rohkem lubatud kui teisele?”

Kahe aastaga on muutunud palju. Moetööstuses pole enam mingi üllatus mees, naiste riietuses (naine meeste riietuses pole kunagi “üllatav” olnud), samuti ei ületa enam (oluliselt) uudistekünnist see, et keegi mees otsustas kusagile kohale ilmuda kleidis. Mis ei ole muutnud on meesmodellide kehakuju. Siiani on modelliagentuuride lehtedel vaid treenitud kehadega meesterahvad või piitspeenikesed. Hoolimata pluss suuruses modellide võidukäigust ei ole see jõudnud kuidagi meesmodellide ellu.

Mis on jäänud ja ka jääb igavesti minu jaoks oluliseks on suhtumine pildistatavasse. Ma saan aru, hetkel kratsib lugeja kukalt, et kust see nüüd tuli. Selleks, et hoida näituse teksti enam-vähem kompaktsemana ja mitte lisada sinna veel ühte teemat jäi minu jaoks ehk kõige lihtsam (aga samas oluline) teema välja.

Nagu eelnevalt öeldud, on see foto ( või siis tegelikult viie pildine seeria) lavastuslik autoportree. Lavastuslik selle tõttu, et ma väga nagu muidu kleidis ringi ei kooserda. Kuid see, et ma ise pildil olen oli vägagi teadlik valik. Loomulikult oli üheks põhjuseks vajadus – meesmodelle, sellise kehakujuga on võimatu leida, aga see ei olnud primaarne, küll ma oleks kellegi ikka kaamera ette leidnud, kui väga vaja oleks olnud. Minu jaoks oli primaarne panna ennast rolli, mis on minu jaoks natukene ebamugav. Ja kusjuures mitte selleks, et ennast lihtsalt sundida millekski, mis mulle tekitab ebamugavustunnet, vaid just nimelt sellepärast, et seda mitte tekitada kellegile teisele. Eriti arvestades seda, et meesterahvas kleidis võib saada negatiivse avaliku tagasiside osaliseks, ükskõik millisel põhjusel tal see kleit ka seljas ei oleks. Fotograafina on väga lihtne elada oma ideid välja kellegi teise peal. On idee, mis modelli kaasabil saab teostatud ja sellel hetkel fotograaf enamasti ei mõtle, mis tunne on olla kaamera ees või mis võib olla selle pikemaajalisem tulemus või mõju pildistatava elule. Muuseas see ei kehti ainult riietuse puhul, sinna alla käivad ka aktifotod jms. Mul on kombeks teha pilte, mille puhul ma oleks nõus ka ise olema pildil täpselt samasugusena. Ja asja mõte seisneb selles, et need pildid tuleb ka päriselt ära teha. On väga lihtne mõelda – jah, ma oleks nõus küll niimoodi poseerima. Täiesti teine asi on päriselt seista kaamera ees, kleidis, ja vajutada päästikut, olles ise teadlik, et need pildid ei liigu mitte lauasahtlisse või kustutamisele, vaid lähevad näitusele, kõigile vaatamiseks. See on midagi, mida ma üritan endas, pildistades, alati kaasas kanda – kas ma oleks ise nõus, et need pildid oleks avalikult kõigile kättesaadavad?

Kui vastus on “jah”, siis teen pildi ära, kui vastus on “ei” siis see läheb kustutamisele ja kustutamise all mõtlen ma seda, et kustutatakse pilt juba ideefaasis, pildistamiseni ma enamasti ei jõuagi.

See vist võtab ehk selle pildi ja saamisloo kõige paremini kokku. On alati olemas mingid ideed, mis on vaja kuidagi foto abil teostada ja on alati olemas mingisugused taustaprotsessid, millest küll alati ei räägita, aga mis mõjutavad kunstnikku (fotograafi) tema otsuste tegemisel. Idee edastamine laiemale publikule on alati ühe pildi vaid üks osa, võib-olla kõige paremini nähtavam osa, kuid siiski vaid üks komponent millest üks foto koosneb.

Fotoseeriat on eksponeeritud järgmistel grupinäitustel:

2019 “Ülevoolavad võimalused” Evald Okase muuseum, Haapsalu.
2019 “Tase’19” Eesti Kunstiakadeemia, Tallinn.