Ühe pildi lugu 207

Pildi ja loo autor Erik Mandre.
Pilt on tehtud 2021.a. veebruaris.

“Õhtune rivistus” 
Seadsin sammud metsa poole kui õues oli üsna krõbe pakane, nii krõbe, et siit-sealt metsast kostus puude praksatusi – külm tundus neid näpistavat nagu mindki kuid nemad peavad külmale oluliselt paremini vastu. Mööda metsateed sammuda oli soe, aga paraku tänane õhtupoolik ei seisnenud sammumises, vaid passimises. Peas mõlkus õhkõrn lootus kohtuda metsseakarjaga, kes nüüd külmaga vahel veel enne lõplikku pimedust on ringi liikunud. Üldjuhul jääb metssea peamine liikumisaeg ikka pimedatele õhtu- või öötundidele, mistõttu oma lootusele ma palju kaalu anda ei saanud, aga päris lootusetuks ürituseks ma seda enese jaoks ei mõtestanud, sest kuidagi tuli seda külmas passimist ja varvaste jäätumist enesele õigustada. Mida hämaramaks õues kiskus, seda keerulisemaks nii vaimselt kui füüsiliselt ühe koha peal passimine läks – külmakraadid näpistasid päris valusalt. Erinevalt paljudest kordadest, seekord siiski õnn naeratas ja mõni aeg peale päikese loojumist kui metsas ühtäkki valitses haudvaikus, astus metsseakari metsatukast välja väiksele metsaniidule. Külg küljega koos seisti ja liiguti. Õues oli selleks ajaks juba üsna hämar, aga õnneks mitte veel päris pime. Fotoaparaat vaikeseades õnnestus teha mõned kaadrid ilma, et metsanotsud minust eriliselt välja oleksid teinud. Metssiga on küll äärmiselt ettevaatlik ja tähelepanelik loom, aga seekord kavaldasin mina neid üle ja sain toasooja kaasa võtta hea mälestuse, emotsiooni ja mõned kaadridki.