Pildi ja loo autor Berit-Bärbel Rebane.

“Jumalat ei ole kodus”

Kõikidest fotojahi saakidest on see minu jaoks üks olulisemaid. Külmavärinaid tekitanud sünkroonsus, mis sai sündida 2018. aastal läbi juhuse, kärsituse ning lapseliku uudishimu. Ma nimelt ei talu ootamist. Nõmme bussipeatuses paigal seismise asemel kaardistasin ma ümbritsevat. Pingi peal magas härra sinises. Üheks minu põhimõtteks on mitte pildistada inimesi nende madalseisus. Selle härra graatsiline poos erines aga igati odekolonni kaifis pingile kerra tõmbunud eluheidikust, kes on ehk ka oma põit võidunud pükstesse kergendanud. Härra magas nagu endine baleriin! Tema jalge ees maas lebas raamat. Lähenesin vargsi, et mitte leida end olukorrast, kus ma pean suhtlema võõra, äsja unest virgunud inimesega. Adrenaliin. Ma pean seda tegema! Mind ei huvita, mida need teised inimesed minust arvavad! Raamatul ei olnud kaant. Lihtsalt kollakasvalged lehed väikeste tähtedega. Ma lootsin näha kas vahepealkirja, illustratsiooni, midagi, mis annaks vihje selle kohta, mida võib-olla just see mees enne uinumist luges. Kükitan maas raamatu kõrval ning keeran lehti. Mind peatavad suured rasvased tähed, mis ütlevad: “Jumalat ei ole kodus”. Ma ei ole usklik, kuid nii siis kui ka praegu, tekkis mulle kananahk. Raimond Kaugvere lugu alkohoolikust andis pingil magavale härrale hoopis teise, veidi süngema varjundi.