Pildi ja loo autor Ingrid Tiitre.

Pilt on tehtud tänavu 18. juulil Mukri rabas. Oli soe suvepäev ning õhtul tekkis mul spontaanne mõte, et läheks õige esimest korda Mukri rabasse. Õnneks suvepäevadesse jagub piisavalt valgust ja seda ka õhtutesse. Sajad vesiroosid rabajärvedes olid säramas täies hiilguses.Siin-seal liikus inimesi ja kes istus, kes ujus järves. Kahjuks olin ise ujumisriided unustanud koju. Istusime mehega ka pingil ning nautisime seda lummavat ilu ja valgust. Sel korral ei viitsinudki väga palju ringi liikuda ja rabaga laiemalt tutvuda. Kella poole kümne  ajal hakkas abikaasa tagasi liikuma autoparkla suunas, aga mina jäin veel sookaile, kanarbikke ning küüvitsaid pildistama. Päike oli just mõnusalt end männilatvade taha sättinud, mis lisas valgusemängule tooni juurde. Hakkasin samuti tagasiteele mõtlema, kuid just siis märkasin laudteelt eemal helkimas ämblikuvõrku, mis õiges suunas vaadatuna end ka nähtavaks oli teinud. Selle asend ja võrgu suurus paelus mind niivõrd, et jäin seda pildistama veel vähemalt pooleks tunniks. Rabas peab olema kõigeks aega ning seal olemist peab täiega nautima. Õnneks minu mees teab seda, et peab aeg-ajalt mind autos ootama. Inimesi sõelus laudteel edasi-tagasi ja mõnelgi korral meie pilgud kohtusid, rõõmsalt tervitasime. Mina jätkasin ikka pildistamist ja selle veelgi parema valguse püüdmist. Ämblik muidugi toimetas ka omas taktis. LAF konkursile pilte valides tekkis mõte, et see pilt võiks ka mustvalge looduspildina hästi toimida. Kõhutunne ei vedanud mind sel korral alt. Raba on imeline koht, kus kõik meeled on avatud ja tunned, kuidas selle jõud voolab sinu sisse.

Kohtumisteni rabas!