Pilt ja lugu Peeter Nahko.
Olen Soomes, Kainuus päris palju käinud vene karusid pildistamas ja ilmselt üks esimesi Eestist, kes seda tegema hakkas. Mulle meeldib vahelduseks n.ö. tsivilisatsioonist lahkuda taiga sügavustesse, mõneks ööks metsa, varjeonni. Need on erilised, igavesti meeldejäävad õhtud, ööd ja varajased hommikud, kus juba enne päikesetõusu ärkvel peab püsima, sest just siis liigub metsaasukaid kõige rohkem.
Eks suurt isakaru nähes kisub ikka adrenaliini ülesse, eriti esimestel kordadel ja see oleneb muidugi ka vahemaast. Mul on neist retkedest kõige paremini meeles ehk üks kord, kui üksik varjeonn asus kilomeetrite kaugusel paksus metsas. Olin ikka arvanud, et olen vana kala ja mind karude lähedalolek ei loksuta, seekord siiski eksisin.
Oli augustikuu, kus ööd on kottpimedad, varjeonn oli väiksemapoolne vineerist kast, millel perimeetris keskosa riidest, objektiivi kinnitamiseks ja välja pistmiseks. Terve õhtu oli mu varje ümber luusinud üks suur isakaru, kes aeg-ajalt varje poole pilke heitis. Kui läks päris pimedaks ja enam pilti teha võimalik ei olnud, sättisin end varjeonni põrandale magama. Ärkasin selle peale, et kuulsin oma kukla taga karu mõrisevat hingamist. No okei, mõtlesin, eks käid ja nuusutad mu ära, jätkad seejärel oma teed. Peagi jäi taas vaikseks ja uinusin uuesti. Natukese aja pärast äratas mind taas sama mõrin, ta oli jälle mulle kuklasse hingamas, vahemaa võis olla kuskil 10-20 cm. Mul oli uni läinud ja hakkas kerge ärevus tekkima, sest karu käis ikka ja jälle ümber varjeonni. Teadsin, et olen üksi keset paksu taigat, telefoni levi puudub ja üleüldse pole võimalik midagi ette võtta ning kõige targem on rahulikult ja vaikselt oma madratsil püsida. Nii ma siis tegin. Arvan, et karu luusis mu läheduses umbes tund aega, kuni kõik ümberringi vaikseks jäi ja ta lõpuks lahkus.
Kuna oli kottpime ja ma tegelikult ei näinud, milline karu see oli, siis olen enam, kui kindel, et seesama, kes õhtul onni läheduses luusis.
Muljetavaldav peategelane pildil:)
