Ühe pildi lugu 179

Pildi ja loo autor David Wilkinson.

Möödunud oli päris pikk aeg, mil ma polnud avalikus kohas pilte teinud aga just käesoleval Septembril nõudis raudteejaama turvatöötaja minult selle kaadri kustutamist. Umbkaudu eelmisest aastakümnest alates on Inglismaal maad võtnud uskumine, et inimestel on õigus keelata fotograafil avalikus ruumis pildistada. Arvestades, kui palju sisetelevisiooni (CCTV) Inglismaal on, siis paneb imestama, et inimestel on üldse uskumine, et neil võiks avalikus ruumis mingit privaatsust olla. Aga võimaliku terrorismi- ja pedofiiliaohu tõttu on hakanud igasugustes mundrites ametnikud nõudma fotograafidelt lubasid ja keelama piltide tegemist. Ühel juhul nõudsid kohaliku volikogu liikmed lausa luba tänaval intervjuu filmimiseks. See moehullus päädis sellega, et ka politseinikud hakkasid uskuma, et neil on seaduslik õigus keelata ära avalikus kohas piltide tegemist. Kasvav idiootsus lõppes sellega, et kohalik ministeerium ja peakonstaablid laadisid üles fotograafe kaitsvad ametlikud dokumendid, mida sai siis endale alla laadida ja näidata kui peaks konflikt tekkima.

Euroopas on tänavafotograafia, sotsiaalne dokumentaalfotograafia rajatud juba varases fotograafia arengufaasis, Saksamaa kuulus juhtum kinnitas selle kui kunstiliigi puhul fotograafi omandiõigusi. Saksa kunsti autoriõiguste seadus annab õiguse ka inimestele fotodel aga seda vaid fotode avaldamisel juhul kui näod on portree laadselt pildistatud, mitte taga taustal ja loomulikult mitte ka poliitikutele, sportlastele võistlustel ega teistele avaliku elu tegelastele. Sakslased on olnud tänavafotograafia seaduste pioneerid pikalt ja tundub, et terve Euroopa võtab sealt eeskuju.

Pildi tegevus toimus Itaalias ja tundub, et sealsed vormikandjad, isegi vaid raudteejaama valvurid, tunnevad võimu inimesi keelata ja käskida neidl fotosid mälukaardilt kustutada. Tegelikult on Itaalias vaid prokuröril võimu sellise käsu andmiseks. Tehtud pilt on lihtsalt see klõps, mille teed siis, kui oled ootamas ja näed aknast sellist mitteglamuurset lagedust keset öist jaama, tunned veidi ärevust järgmise reisietapi ees ja oled rongi ootamisest väsinud. Valvur, kes mind tülitas, isegi polnud ise sellel pildil, pildile jäänud isik pole äratuntav, seega polnud mingit legaalset põhjust, miks ma peaks selle pildi kustutama. Ma isegi ei plaaninud seda tasu eest avaldada. Üks valvur arvas, et ta jäi pildile ja nõudis läbi rongi akna, et ma pean pildi kustutama. Ma teesklesin, et ei saa aru ja arvan, et ta räägib mulle midagi corona-maskist, lihtsalt tema üleskütmiseks. Ta tuli rongi sisse seekord inglise keeles, itaalia aksendiga, nõudes mu foto kustutamist. Ma keeldusin. Ta tõi ka oma ülemuse, kes ähvardas mind politsei kutsumisega. Ma kinnitasin veenvalt, et tean täpselt oma õigusi ja kuigi politsei kutsumine võiks segada rongiliiklust siis see mõjuks mu igavale reisile värskendavalt. Nad tõmbusid tagasi. Need valvurid olid uskunud, et neil on tavainimesest suurem õigus privaatsusele ja lisaks veel tänu vormiriietele võim tundmatu inglase üle – mida neil tegelikult polnud. Tegelikult tegid nad mulle isegi teene – alguses igavavõitu fotole kaasnes nüüd ka humoorikas jutt. Loo moraal on, et välismaalased (hetkel siis ei pea ma silmas eestlasi ega inglasi) võivad omada veidraid harjumusi, seega on hea ennast harida kohalike seadustega ja jääda vormis isikutega suheldes rahulikuks aga kindlaks.