Pildi ja loo autor Bogdan Parubok.

Kunagi öeldi mulle, et Eestis ei ole võimalik näha virmalisi. Sel hetkel ma veel uskusin, et virmalisi on võimalik Eestis näha, kuid kuna ma polnud varem neid näinud Eestis, siis jäin uskuma, et neid ei olegi võimalik näha meie maal. Aastaid hiljem, kui Türisalu pangalt, nägin vaevu aimatavat kahtlaselt liikuvat pilve, jõudes järeldusele, et see oli virmaline, tekkis suurem huvi virmalistest teada saada.
Uuringud saatsid mind polaarjoone taha. Kogu leitud info põhjal, tekkis suur plaan reisimaks polaarjoone taha. Esialgne plaan oli jõuda Rootsi, Abisko rahvusparki. Tol hetkel ma ei omanud mitte mingit forovarustust, aga egas nüüd lähe ju polaarjoone taha ilma fotokomplektita. Mõeldud tehtud ja otsin peegelkaamera. Sedasi algas fotoalane teekond minu jaoks.
Juba esimestel ööl sai enda esimesed virmalised pildile, kuid sellega ma ei saanud piirduda. Tuli polaarjoone taha ilmtingimata pääseda. Keskmine inimene soovib minna pigem soojale maale tulenevalt Eesti kliima eripäradest aga mitte mina. Saatus viis mind kokku ühe toreda inimesega Eestimaa Virmalised Facebooki grupist ja kes kutsus mind reisule. Sel ajal arvasin ma reisi hinnaks tulevat sama suur summa, nagu mu esialgne plaan ette nägi, kui soovisin minna Abisko rahvusparki. Mind aga üllatati tulevase reisi umbkaudse hinnaga ja ma isegi ei hakanud mõtlema peale sellise summa teada saamist vaid koheselt nõustusin reisile tulema. See oli unistuste reis, mida ihkasin teha üle viie aasta.
Reisi alguspäeval, kogunes kuus tulevat sõpra sadamasse, kus me istusime laevale ja põrutasime Soome, kus meid ootas seitsmes tulevane sõber. Soome sadamas pakkisime asjad kahe auto vahel ära ning sõit algas polaarjoone taha Lapimaale. Ideest, mis algas kõigest Rootsi Abisko rahvuspargiga, sai hoopis ligi 5000 km pikkune reis mööda Lapimaad, läbi Soome, Rootsi ja Norra.
Meie ööbimine asus Kilpisjärvil, kust me iga õhtu sõitsime välja virmalisi jahtima ja kus me kohtasime meie seltskonna kaheksandat sõbrannat ja tema pisikesi.
Ühe öö eel, sõitsime me Norra, Skibotn lähistele, kui kuu oli juba valgustamas mägesid ning virmalised olid taevas mängimas. Sel hetkel sai võetud pildile selle reisi parima ja magusaima hetke, mida julgeb kodus seinale riputada, et vahel harva uhkustada tuttavate ees millestki, mida keskmine inimene pole tundnud, näinud ega kogenud, miskit, mida pakub ainult polaarjoone tagune.