Piltide ja loo autor Marten Martšenkov.

Tere.
Mina olen Marten, olen fotograaf, kes räägib Teile ühe väikese loo, kuidas sündisid need 2 pilti.

T

Olen fotograafiaga tegelenud hobina üle kümne aasta, kuid avalikult olnud pildis 2 aastat, 2018 lõpp alustasin loodusfotode väljatoomisega ja 2019 kevadel hakkasin tegema pilte inimestest looduses või välitingimustes. Ma ei kasuta stuudiot, sest arvan, et väljaspool stuudiot on inimene vabam, sulandub keskkonnaga enam ühte ning tema emotsioonid on siiramad, sest me oleme siiski looduse osa. Niisiis see fotosessioon, mille tegin Lavasaare Raudteemuuseumis oli üks mu esimesi välisessioone üldse, mis sai ka avalikkuse tähelepanu. Modelliks valisin oma hea ja kalli sõbra, kes on minu fotograafia teekonnal olnud inimeste pildistamisel suureks abiks just praktika osas, tänu talle olen saanud kätt harjutada ning läbi teha erinevaid fotosessioone, tema kaudu sain üha rohkem enesekindlust pildistamisel ja nii tekkis ka uusi inimesi pildistamisel ja saan seda teha nüüd armastuse ja pühendusega.

Fotol olev neiu pole varem fotomodell olnud, seega oleme arenenud koos, mina fotograafina, tema modellina. Olime enne teinud mõned sessioonid mere ääres ja metsas, kuid tundsime, et võiks proovida midagi, mis aitaks piire kombata, mina valisin koha, tema riided. Lavassaare Raudteemuuseumis said kokku vana ajalooline raud ja noor värske veri, mille tulemusel sündis üks mu parimaid fotosessioone, mis on ka nüüd aasta hiljem, endiselt kõneainet pakkuv. Kuna modell tundus mulle suure isiksusena, tahtsin ka pildil rõhutada tema naiselikkust, natuuri, enesekindlust ning loomulikult ilu! See õnnestus mul suurepäraselt ning ka tema oli rahul. Et rõhutada veelgi emotsioone ning inimese olemust pildil otsustasin pildid mustvalgeks teha. Arvan, et see toob eriti välja inimese tegeliku mina. Arvan, et fotograaf peaks võtma oma modelli kui isiksust, mitte kui klienti, toodet, sest isiksusena võttes tabad verbaalsel suhtlusel inimese iseloomu, saad pisut samastuda ning hilisemad fotod on loomutruumad, kuna hea õhkkond tekitab usaldust inimeste vahel. Seda ma olen ka püüdnud oma töös järgida, tunnetan et nii on inimestel ka palju vabam kaamera ees olla, kaob ka see niinimetatud kaamerahirm. Arvan, et just hea koostöö ka suhtlusalaselt andis sellel pildistamisel palju juurde.

Lõpetuseks tahan mainida, et oleme koos pildil oleva fotomodelliga teinud veel mitmeid häid uusi sessioone ja ilmselt jätkame seda traditsiooni tulevikuski, võin öelda, et see sessioon oli alus minu edasises teekonnal, sealt sain ma kindluse ja kogemuse, et fotograafia on just see õige ala, mida tahan teha.