Pildi ja loo autor Ingmar Muusikus.

Olin aastaid metsas käinud, aga ei olnud karudega väga lähedalt kokku saanud. Alutaguse karuonnis küll, kuid seinad võtavad kohtumiste ehedusest midagi olulist ära. Kui karu tuleb söödaplatsile esimest korda kalapäid pätsama, on see muidugi elamus, kui aga kümnendat korda, siis juba tavapärasus. Silm silma vastu juhuslikult trehvates säärast tegevuste korduvust ei toimu, kohtumised on kiired aga seda pikemalt meeldejäävad. Ja on boonuseks, kui õnnestub hilisemaid karujutte pildiga toetada.

Sel aprillipäeval nägin emakaru koos kahe eelmise aasta pojaga üle tee minemas.

Eemal metsas teadsin ühte sihti, võis loota, et sinna nad ehk välja tulevad.

Hakkasin seda mööda astuma, vahepeal kükitasin kohapeal, siis liikusin jälle vaikselt edasi. Sihil oli pikkust kilomeetri jagu. Ei osanud ju arvata, millisest kohast võiksid karud välja ilmuda. Ühel hetkel maandus mu ette põõsale laanepüü, kellest sai peagi mu õnnelind. Jäädes püüd passima, ei kõndinud ma liialt kaugele.

Siis kostus metsast praksatus, mille peale lendas püü minema. See peab olema suurem loom, jõudsin veel mõelda. Hetke pärast ilmus võserikust karu pea. Ta tuli välja täpselt minu ees, 40 sammu kaugusel. Kogu kaader 500mm objektiivi taga täitus emakaru pruuni kerega. Iga samm lähemale olnuks motiivi terviku mõttes üleliigne. Hästi ilus, puhta kasukaga võimas loom. Jõudsin teha 4-5 võtet. Karu ajas end korraks püsti (nii ta enam pildile ei mahtunud), et paremini näha ees kükitavat kuju, tema selja taga vilksatas üks poegadest. Siis vajus loom vasakule ära ja kadus tagasi võssa. Stseen kestis vaid 2-3 sekundit, kuid järgnevatel päevadel pöördusin mõtteis selle juurde sageli tagasi.