Fotode ja jutu autor Daisi Reinap Põllupüü.

Oli kuum juunipäev, sääski nii et õhk paks. Läksin fotokaga piki Koplikraavi kallast kui pilk jäi pidama ühel ilusal roostepruuni karva loomal. Pisike põdravasikas! Kohe tuli põõsa tagant välja suur emapõder, aga ei teinud minust väljagi, vaid läks kõige otsemat teed kraavi põhja ja heitis vette. Mu meelest kutsus ta pilgu ja häälega oma vasikat ka, aga see ei tahtnud veel suplust harrastada. Seal see põder siis suples, mina täiesti lageda peal ja tema meeltevallas. Kui ma hiljem aegu vaatasin, siis see kestis kokku pool tundi peaaegu. Ühtki puud ei olnud, et hädaohu korral otsa ronida. Põder vahest vaatas mu poole ka, aga äärmiselt ükskõikselt. Mõtlesin, et seisan kuni tema midagi ette võtab, et ei hakka taganema ka. Põder tuli lõpuks välja, kutsus vasikat ja läksid aeglast sammu metsa poole. Metsa piiril vaatasid korraks mu poole tagasi. Kõigist neist hetkedest on pildid.

Tulin õhtul rattaretkelt rukkirääku kuulamast. Just pöörasin oma aiateele, kui vaatasin, et kure pesa kohal on kuu. Ruttu ratta seljast maha, et jõuaks enne pildi ära teha  kui kured asendit muudavad. Neil oli aega küll ja mina sain oma väärtuslikud pildid. Tänasin neid mõttes. Olen veel korduvalt vaadanud täiskuu õhtutel, aga pole sellist õnne olnud.

Hõbesõrake.
Tihti ei teagi, et sind võib oodata hingemattev elamus seal kus ei oskakski arvata. Tulin pimeduse hakul koju ja nägin, et sokk ootab söötmisplatsil. Oli väga külm ja lumine talv. Võtsin toast ruttu õunu ja sepikut ja läksin talle viima. Must valge maniskiga Musja kalpsas kaasas.  Sokuke taganes ainult veidike. Panin talle toidu maha ja astusin sama palju tahapoole. Sokk hakkas õunu sööma põtkides sõraga lume seest neid välja. Mõtlesin, et justkui muinasjutt, ainult, et mina ei saanud kalliskive, sain midagi hoopis väärtuslikumat – metslooma usalduse.