Ühe pildi lugu 150

Pildi ja loo autor Reigo Reimets.

Alustama peaks vasta sellest, et mind on ära võlunud maailm, mis on kõigile nii käega katsutav, aga siiski, mida enamus inimesi ei näe – just seetõttu, et see maailm on väike või tihti lausa imeväike. Pean siin silmas hetkel makrofotograafiat ning veel täpsemalt fotomikrograafiat, kus räägitakse suuremast suurendusest, kui lihtsalt makroobjektiiviga saavutatav 1:1 suurendus. Ja kuna vaatasin, et juba ise leiutatud lahendustega tulevad minu jaoks päris huvitavad pildid välja, siis sai vastu võetud otsus viia end sammuke edasi ning sügisel hankisingi endale lõpuks päris mikroskoobi.

Ja loomulikult tuleb läbi mikroskoobi uurida siis kõike, mis kätte satub. 🙂 Ja nii ühel päeval leidsingi köögi laualt kassi murdunud küüne. Kass ei teadnud sellest muidugi mitte midagi, sest noh, nagu ta pilguga selgeks tegi, siis tema ju ometi laual ei käi. Igal juhul oli see minu jaoks huvitav leid, mida kohe kindlasti pidin uurima ka mikroskoobi all. 

Minu jaoks on sellise objekti pildistamise juures kaks etappi hästi põnevad – objekti uurimine ning siis pärast arvutis pildi kokku panemine ja enamasti ka täiendav töötlemine. Vahele mahub etapp, kus tuleb pilte klõpsida, mis mikromaailma uurides võtab mul omajagu aega, sest protsess on mul hetkel manuaalne – noh, lihtsalt ma pole veel jõudnud sinnamaani, kus teha pildistamisprotsessi automaatseks – iga asi omal ajal. 

Objekti uurides otsin alati huvitavaid nüansse, mustreid, äratundmisi jne. Ning küünt uurides avastasin järsku, et küüne see ots, mis on kassi küljest murdunud, meenutab draakonit – seda siis minu silmade läbi (on ka pakutud ka näiteks haugi). See oli minu jaoks lahe avastus. Aga siis järgnes see, et kas pildistada pealt/küljepealt või altvalgustusega. Kui enamasti jäävad pildid huvitavad just siis, kui kasutada mikroskoobi altvalgustust, siis seekord katsetades oli minu jaoks huvitavam variant külje pealt valgustus. 

Pilt on küünest 9x suurendusega ja kuna teravussügavus on selliste suurenduste juures ikka imeväike, siis tuleb terava pildi saamiseks teha pilte rohkem kui üks. Kindlasti on pilte tehes vajalik see, et pildistatud kaadritel oleks ka ülekate, sest siis suudab Photoshop suure tõenäosusega paari nupuvajutusega mitmetest piltidest ka ühe pildi valmis teha. Kuigi, omadest kogemustest tuleb tõdeda, et Photoshop ei ole sellise töö tegemiseks just kõige parem programm, praegu kasutan fookuskuhja tegemiseks enamasti hoopis Helicon Focus programmi, mis on tunduvalt kiirem ja tihti paneb kokku ka parema lõpptulemuse. Juhul, kui on tarvis kokku panna suurema hulga pilte (noh näiteks 50 ja enam pilti), siis on ajavõit juba märgatav. Praeguse pildi tegemiseks tuli mul teha 92 pilti. Ega ma üldiselt ette ei tea, kui mitu pilti mul vaja on – hakkan aga näiteks kõige lähemast kohast pilti tegema ning vaikselt mikroskoobi teravustuse nuppu keerates ja järjest pilte tehes tuleb siis liikuda kuni kõige kaugema terava alani, mida soovin pildile saada. Kuna Photoshop sel korral kõige paremat tulemust esimese korraga automaatselt just ei teinud (tuli mõningaid ebateravusi pildile, mis mind häirisid), siis oli järgmiseks sammuks see, et otsida algfailidest üles teravad alad ning siis PS-i layeritest tuua esile vajalikud piirkonnad, et saada selline lõpptulemus nagu siis lõplikul pildil näha. Pildi lõplikuks viimistluseks meeldib mul kasutada Lightroomi võimalusi.

Mõned tunnid pildiga nokitsemist ja pilt saigi selline nagu ta tuli.