Piltide ja loo autor Kristjan Kõluvere.

Lumeparadiis Parika looduskaitsealal

Pildi lugu hakkas sündima juba eelmisel päeval, kuna lund sadas pidevalt juurde ja järgmise hommiku ilmapronoos näis igati soosivat huvitavate valgusolude teket. Miinuskraade ei ole sel talvel heldelt jagatud, seega otsustasin iga hinna eest varahommikul rabasse minna. Planeeritud maastiku pildistamisel jääb peaaegu alati 50% fotograafi ja 50% looduse enda teha. Kui see nimetatud koostöö toimib, on tulemused väärtuslikud. Nii siis, olin hommikuste toimetamistega ja taeva jälgimisega jõudnud end ka vastavalt riietada ja tehnika üle vaadata, sest õues ootas kohati kuni -13 kraadine pakane. Mõnikümmend kilomeetrit Viljandist idakirde poole sõitnud, jätsin auto maantee äärde ning asusin metsasihilt liikuma. Parika looduskaitse ala, kus olen harjunud käima mõnel korral, puudub selles piirkonnas klassikaline laudtee, mis laugaste vahele aitab minna. Liikuda tuli üsnagi paksus, värskelt sadanud lumes, mis kohati muutus vaevaliseks. Õhk oli kuiv ja karge, taevas pilvitu ja mõnes kohas tekkis udu. Kuna metsaalune ja rabamaastik on ebaütlane, püsivate külmade puudumisel ka äärmiselt pehme, siis päris kiirkõndides pole võimalik seal liikuda. Päikesetõusuni oli jäänud umbes veerand tundi ja teadsin, et aeg töötab praegu minu kahjuks. Tuli hoogu juurde anda ja kiirustades jõudsin esimesse sihtkohta, mida olin varem külastanud.

Kuna aga esiplaan oli lumikatte tõttu tundmatuseni muutunud, asusin tehnikat lahtipakkima ja kompostisoone katsetama. Jäätuma kippunud statiivi jalad valmistasid natuke probleeme, sest üritasin nii kõrgemalt kui madalamalt fotosid teha. Loodusretkedel käies kannan kaasas mitut erinevat objektiivi aga peamiseks fokaalkauguseks on saanud 12mm kuni 16mm vahemik. Miks? See annab palju ruumi huvitavate esiplaanide ja tagaplaanide ühendamiseks aga toob kaasa ka seda, et läbivalt terava loodusmaastiku pildi saamiseks pean tavaliselt tegema kuni kolme fookuspunktiga kaadrit, mille hiljem tarkvara abil kokku liidan. Aega kulub. Pildistamist jätkus umbes tunniks, kuni päike juba üle metsaserva tõusis ja otsustasin tagasiteele asuda. Edasi jätkus töö juba ekraani taga, et kohalolnud muinasjutulised loodusvaated pildiks vormida. Peale retke tundsin end rahulolevalt, kuigi peab tõdema, et selleks korraks on talv siiski läbi saamas ja uue lumikatte tekkimise võimalus minimaalne. Eks ootamas on kevad ja uued väljakutsed. 🙂

Minu fotodega saab tutvuda SIIN