Pildi ja loo autor Ave Kruusel.

No ega mul muidugi polnud plaan “hiirejahile” tol päeval minna. Olime sõber Martiniga juba mõnda aega ilveste tegemistel silma peal hoidnud. Seda nii rajakaamerate abil, kui ka jälgede järgi. Nädalapäevad tagasi õnnestus ka ilvest sel samal väikesel metsavahelisel teel meil kohata ning isegi väga kaugelt pildile püüda.  Nii ma ka tollel päeval, pealelõunasel ajal, läksingi ilvese lootuses ringi kondama. Viimane aga jättis tulemata. Olin loobunud ja läksin ära autosse, ning hakkasin vaikselt kodu poole liikuma. Lasin aknad alla ja kuulatasin veel hääli. Ühe pajupõõsa juures käis eriti kõva sädin ning peatasin auto ja uurisin, mis lindudega tegu. Enamasti tihased tegutsesid. Äkki jäi silm ühe veidra kuju peale, mis liikus kuivanud pujul. Hiir. Täitsa lahedalt võimles ja tegutses seal omaette. Vaatasin, et valgus oli üpris lubav ja mõtlesin, et proovin. Jätsin auto käima, et enese liikumise heli summutada ja nii ma siis hakkasin tema poole hiilima. Kangesti raske oli seda pisikest tegelast teravaks saada, sest esiplaanil oli palju segavat risu kuivanud kõrte näol. Lisaks, kui mingi vale liigutuse või krõpsu tegin, jäi hiir mind teraselt jälgima ja katkestas tegevuse. No nii me siis mõnda aega harjusime teineteisega. Sel ajal üritasin ka veidi tausta sättida ja sätteid kaameras. Kuni valgust jätkus ta mulle ka võimalust andis. Hämara saabudes jätsin ta sinna tegutsema. Hiir oligi juba taime alumise osale liikunud ja enam pilti saada üritada polnud mõtet. Läksin taas autossa ja sain vaid mõne meetri liikuda, kui  kuulsin kõva sabatihaste lärmi. Põhjuseks oli väike värbkakk. Paraku oli valgus juba seal maal, et pilti temast ei saanud, küll aga oli kaku silm piisavalt terav ja ära fikseerinud selle pisihiire. Igaljuhul ühel hetkel seeta sinna puhmasse sööstis. Mis edasi sai jääbki vaid oletada…