Pildi ja loo autor Sander Toom.

Aitähh! Kõigepealt soovin ma tänada MTÜ Viljandi fotoringi, miks? Lihtsalt sellepärast, et te märkasite mind.

Tulles nüüd pildi juurde, siis esmalt pidurdan veidi hoogu, sest fotomaastikul ma tuntud ei ole ning soovin ennast kõigepealt veidi lahti mõtestada.

Kuidas ma alustasin?

Fotonduse vastu olen ma huvi tundnud juba mõnda aega, ilmselt tuleneb see sellest, et mul on kirg või huvi kõiksuguse elektroonika ja tehnika vastu.

Esimest peegelkaamerat hoidsin ma käes aastal 2011~. Tegin automaatrežiimil mõned klõpsud ja avastasin, et ai jah need polegi vägevad. Toona polnud mul

fotode järeltöötlusest, valgusest ega muust järgnevast tööst aimugi ning üsna kiirelt vajus see fotograafia teema soiku.

Mõni aasta läks edasi ja hoidsin käes järgmist peegelkaamerat, mis kuulus mu elukaaslasele, see võis olla nii aastal 2015. Tema huvi fotograafia vastu oli

veidi tõsisem ja nii hakkasin ka mina uuesti katsetama. Sellel aastal soetasin ka oma tehnika ning nüüd viimased pool aastat tegelen asjaga tõsisemalt.

Olen õppinud kasutama järeltöötlus programme, lugenud grammi kirjandust ja vaadanud videoid erinevate tehnikate kohta.

Keda või mida ma pidistan?

Alguses pildistasin ma kõige enam loodust, loodus on alati ilus. Loodust ei pea sättima, vaid ootad hetke. Aega läks edasi ning kuna ma olen inimene,

kellele meeldib mitu asja ühele käigule planeerida tulid mängu mu koerad. Rottweileri laadne koer “Hero” ja Rottweiler “Herjolfsson’s Mehmet – Armani”

Seega hakkasin vaikselt inimesi koos oma koertega pildistama, sest jällegi hobid said ühendatud. Koertel oli põnevat tegevust nad sotsialiseerusid,

parandavad tõu mainet ja mina sain samal ajal tegeleda pildistamisega.

Kuidas sündis nädala pilt?

Scrollisin nüüd vestluse modelliga tagasi, et meenutada päris täpselt kuigi see pilt on veel üsnagi värske. Põhimõtteliselt algas selle pildi planeerimine

oktoobri alguses, instagrami vahendusel leidsin inimese kellele meeldib ka pildistada, kuid ka pildil olla. Just oli saabunud ka minu uus objektiiv, mida oli suures

õhinas vaja testida. Hea küll nagu kiuste hakkas ilmataat just sellel hetkel manipuleerima õhutemperatuuri ja sademetega nii mina, kui modell jälgisime ilmateadet

ning üritasime klapitada aegasid minu igapäeva töö ja tegemiste kõrvalt. Õige päeva leidmiseks kulus veel üksjagu aega, mina ootasin vahelduvat pilvisust, sest eesmärk

oli püüda loojuva päikese kiiri mis oleks veel piisavalt soojad ja valged, kuid mitte liialt erksad. Suure küsimärgi all oli ka koht kus pildistamine toimub.

Modelliga leppisime kokku tema outfiti ja mina siis mõtlesin kuhu see hästi sulanduda võiks, kuigi viimases hädas oleks vist tõesti olnud valmis kuskil sügislehtedes pildistama.

Paar tundi enne kokkulepitud aega käisin linnas autot tankimas ja täiesti spontaanselt otsustasin peale tankimist keerata ühte kõrval asuvasse hoovi ja siis käis klõks, siin pildistangi!

Tegemist on hooviga, kus asuvad mingid poed, tehased ning remonditöökojad.

Isiklikult olen tulemusega äärmiselt rahul arvestades asjaolusid, et pildistasin uue objektiiviga mida polnud varem testinud, ilm oli väga muutlik, noorema koera (Armani) jaoks

oli see esimene pildistamine koos modelliga.

Minu peas kannab see pilt nime “Industrial” mis tuleneb tehaseid ja töökodasid täis hoovist. Veidi vunki lisab tuuleiil mis ajas kihara lehvima ja nägu paitab viimane soe päikesekiir.

Kuhu edasi?

Kindlasti koerad, fantaasia ja ehk rohkem sellist karmimat aktsiooni koos pürotehnika ja effektidega.

Koostöö eest soovin tänada:

Alweiler Rottweiler kennelit – Suurepärase koera eest

Modell Karolat – Suutis suurepäraselt rolli sulanduda.