Ühe pildi lugu 127

Pildi ja loo autor Ermo Justus.

Äratus kell 02:30, et õigel ajal õiges kohas olla. Ca 100km sõitu koha peale, kus varem pole käinud, ega tea, mis ees ootamas. Lubatakse ilusat päikesetõusu koos võimsa uduga. Teekond on pikk ja väga palju teetöid on teel ning marssruuti tuleb jooksvalt muuta, sest osad teed on kinni ja ümbersuunamisviitasid jagub.

Kohale jõudes ei pea pettuma, udu on nii tihe, et kõndides on ninaga tunda õhus olevaid niiskuseosakesi ning õhk on jahedama poolsem. Pikalt ei pea kõndima kui näen huvitavat ronti vees. Liigutan kaamerat veepiirile ligemale, kaugemale, kõrgemale ja siis jälle ligemale ja madalamale kuniks leian endale sobiva kompositsiooni. Kaamera seaded paika pandud, jään ootama õiget hetke ja valgust. Seniks naudin varahommikusi rahulikke minuteid, mis toovad meelerahu. Viivuks hakkas puude tagant kumama järjest rohkem valgust ning lootus saada head pilti suurenes. Lõpuks olid olud sellised, et kaameral tuli vaid nuppu vajutada. Hiljem kontrollisin, et fotol oleks kõik fookuses ja terav. Pehme pinnas võib kaamerat mõjutada ning pilt ei tule selline nagu loodetud. Foto purgis. Lõpptulemus tuli vormistada arvutis ja see oli täpselt selline, mida ootasin ning lootsin.

Hea pildi nimel tasub ärgata varakult.

„Rem tene, verba sequentur“ – Ermo Justus