Pildi ja loo autor Ragnar Soa.
See lugu pärineb eelmisest aastast. Olles sellise fotograafide pundi nagu seda on 12 Kuud, noorim ja värskeim liige, olin alati imetlenud Janek Joabi ja Kalmer Lehepuu tehtud jäälinnu pilte. Lindude jälgimine ja pildistamine on mulle alati meeldinud. Jäälindu olen kohanud enda kodulähedasel ojal, kuid alati ainult viivuks ja pildile ei ole ta kunagi jäänud, vähemalt mitte nii, et seda pilti näidata kannataks.
Kuna ma tahtsin hullu moodi “suurte poiste“ moodi olla, olin käinud jäälindu jahtimas aastaid.
Lugesin läbi Eerik Kumari uurimustöö jäälindudest, et saada rohkem teada nendest imelistest ning värvikirevatest lindudest. Tegu ei olnud sugugi lihtsa lugemisega. 214 lehekülge, 1948dal aastal, trükimasinaga kirjutatut. See uurimustöö on ülimalt informatiivne ja keda jäälinnud huvitavad, neil soovitan kindlasti seda lugeda! Sellest uurimustööst saadud teadmiste põhjal läksin siis jäälinde otsima. Selgeks oli ka saanud see, et kõige lihtsam on teda tabada pesa lähistel.
Mu naise vanemate kodu asub Navesti jõe ääres ja seal ma olen jäälinde ikka näinud. Võttes arvesse teadmise, et jäälind enda pesast väga kaugel ei käi (umbes kilomeeter), siis olin veendunud, et paari kilomeetrise matka tulemus on leitud pesakoht. Teadmised, kuskohast pesa otsida ja kuidas ära tunda, millises toimub aktiivne pesitsustegevus olid ammendatud.
Panin kummikud jalga ja läksin otsima. Maja juurest otse jõe äärde ja hakkasin mööda jõepõhja (keset suve on vesi seal madal) allavoolu minema. Pilk koguaeg kaldale suunatud, otsimas kaldas olevaid auke mis võiks jäälinnu pesa sissekäigud olla. Kallas oli kohati justkui sõelapõhi. Iga natukese aja tagant leidsin pesapaiga. Peale pesapaiga leidmist tuli kindlaks teha, kas seal ka mingit elutegevust sees toimub või on tegu vana või emalinnule mitte sobinud ehk tühja pesapaigaga. Selleks tuli kummardada pesakäigu ette ja nuusutada seda, kui mingit lõhna ei tunne, siis seal pesas midagi ei toimu. Pesa, mis parasjagu käigus on see haiseb nagu kalaturg! Igatahes kooserdasin ma kilomeetri jagu allavoolu ja leidsin pesapaiku, aga ükski neist ei olnud käigus. Seejärel otsustasin naasta alguspunkti, et siis sealt ülesvoolu otsima minna. Ja kui enda otsingute alguspunkti tagasi jõudsin märkasin vastaskaldas vette kukkunud oksa, millel istus jäälind. Ma tardusin, et vaadata kuhu ta edasi liigub, peale paari minutit sukeldus ta oksalt vette ja kohe sinna oksale tagasi, peksis kala vastu oksa uimaseks ja lendas minema. Lendaski ülesvoolu, mis tähendas, et nüüd ma teadsin juba kindlalt kuskohast seda pesakohta otsida.
Kohe ma talle järele ei kihutanud, vaid jäin paariks minutiks kaldale istuma. Ja hetke pärast oli lind jälle tagasi! Paari minuti möödudes sukeldus ta kala järele, siis oksale kala peksma ja jälle minema.
Mu plaan oli lihtne! Sätin ennast sinna oksa juurde valmis ja varjan ennast ära. Selle plaani õnnestumiseks oli mul vaid mõni minut, sest muidu peletan ta ära ja siis on mu võimalused rikutud.
Kaldalt ma sobivat pildistamisnurka ei leidnud. Ja vesi seal oksa juures oli juba sügavam (umbes meeter). Asetasin siis statiivi vette (oksast millel lind jahti pidas umbes pooleteise meetri kaugusele), kaamera statiivile. Enda jaoks võtsin fotokotist lahtivolditava matkatooli ja jupp kamuflaaži võrku oli mul ka kotist kohe võtta. Istusin siis mugavalt vette, vesi rinnuni, kamuflaaži võrk üle pea ja kaamera ning jäin ootama. Möödus minut ja siis ka teine ning kolmas aga lindu veel ei kusagil. Ise juba kartsin, et olengi enda võimalused maha mänginud. Kuid siis kostus kõrvu lukustav tjii-tjii-tjii ja seal ta oli otse minu ees!
Nüüd oli aeg kaamera kurjaks ajada. Tamroni 150-600mm objektiiv ja Canoni 5d mkIV, said nüüd tööd teha! Ise ülimalt elevil kaamera katik käis üles-alla nagu vana Singeri õmblusmasina nõel. Ja lind ei teinud sellest väljagi. Käis ikka sama intervalliga edasi-tagasi. Ühel hetkel, kui avastasin et olen juba teinud rohkem kui 1300 pilti, otsustasin et nüüd on aeg lind rahule jätta. Lind lendas minema ja nüüd oli mul jälle paar minutit lahkumiseks, ennem kui ta tagasi tuleb!
Esimese asjana kamuflaaži võrk peast ja tool kaldale. Sel hetkel kui kaldale jõudsin kuulsin selja taga sulpsu, pöörasin ringi ja ei olnud enam mu kaamerat ega statiivi. Jooksin kiiruga vette tagasi ja mõned sekundid hiljem tõstsin kaamera koos statiiviga veest välja. Kuidas statiiv ümber kukkus on siiani müstika, sest statiivi jalad olid korralikult laiali ja statiiv ilusti loodis. Jõudnud kaameraga kaldale oli vaja kiiresti kahjusid hindama hakata ja vaadata, kas annab veel midagi päästa. Esimese asjana aku järelt, siis avastasin, et objektiivis läätsede vahel loksub vesi nagu pudelis. Sai ka objektiiv kiiresti kaamera küljest eemaldatud. Kuna aga kaamera peegli- ja akuruum olid kuivad, panin kohe ette teise objektiivi ja aku kaamerasse tagasi. Minu õnneks kaamera töötas ja töötab ka siiani! Kuid objektiivist enam elulooma ei saanud. Päris kallid pildid tulid! See pilt on viimane, mis tol õhtul tehtud sai!
