Pildi ja loo autor Janica Kangus.

Paluti kunagi kirjutada… Midagi. Olin vahepeal pikalt ja raskelt haige, siis pildistaja-looma minust enam juba paar aastat pole. Tehnikagi maha parseldatud. Vahel toimetasin nii õun 7me, ja Xga kui nüüd viimasel ajal P30 Proga. Nüüd siis see Pildi Lugu. Kuna töö, noorema lapse ülikooli ja ka oma järjest halveneva tervise tõttu, tuli mul aastaid vaat, et pea igapäevaselt Tartu-Viljandi-Tartu vahet hõõruda nii, et iga rohukõrs ja puuke ka juba pähe kulunud olid, siis ükskord juhuslikult Viljandi poolt tulles torkas mulle silma MAJA. Öeldakse, et vahel on nii, et täiesti võid mõnest kohast korduvalt mööda käia, aga sa lihtsalt ei märka. Nii oli ka minuga. Pisut enne Vaibla puhkeala… Seal maantee ääres ta kössutaski… Iga kord, võtsin hoo maha ja vaatasin… Ja mõtlesin. Ja tundsin. MIDAGI. Aga see MIDAGI oli teistmoodi. Täiesti ilmetu, eimingi WOW efektiga… Lihtsalt tühi maja vaatamas oma tühjade pimedate silmadega nukralt maanteele… Kuni ühel sügisesel sombusel päeval, pidasin auto kinni ja jalutasin lähemale… Ning tegin paar-kolm klõpsu, lihtsalt esialgu enda nn “rahustuseks” Siis veel koguni õun 7 oli selleks jäädvustusvahendiks. Olgu. Kodus pilte arvutist vaadates…  Sisetunne ütles, et kas prügi või tuleb siit miskit. Tuligi. Luuletus tuli. Mis ilmus ka paaris ajakirjas ja millele üks laulumees isegi viisi saateks valmis veeretas. Palun, siis siis ta ongi:

Siit isa on läinud ja ema on ära..
nad ammu on seal, kus ees raudne värav..
Kus vaikus ja rahu ning sammaldund` rada
Nii katkenud teepeal on sammude jada..

Ning akendes enam siin tuli ei põle..
Uks hingedelt maas..-kõik pime ja kõle
Lagund` korsten ja pliit ning hallitand tuba..
veel püsti on seinad..ei vaja nad luba..

Luba selleks ,et oodata veel ..ja loota..
ehk sõidab teele keegi sisse taas roopad..
loob alguse siia, mida igatseb Maja..
ah kuidas küll, kuidas küll noori on vaja..