Ühe pildi lugu 106

Pildi ja loo autor Els Seiko.

Siin siis väike lugu händkakust. Kuna temaga kohtumine oli ootamatu ja üsna lähedalt, siis tervenisti ta pildi peale ei mahtunud. Kuulsin naabrimehelt, et tema maja redelipulgal käib istumas händkakk. Võtsin oma fotokaamera kaasa ja läksin teda otsima. Aga see pilt, mis siin on, sain teha alles kolmandal päeval.*
Jälgisin parasjagu tihaseid, kui äkki tundsin, et miski raske potsatas mulle pähe. Mul oli villane müts ja see keegi otsis tasakaalu, et paremini pealael püsida. Olin segaduses ja otsisin vastuseid, mis toimub. Liigutasin ennast ja silmanurgast nägin, et hall kogu lendas tiibade sahinal mu pea pealt kõrvalolevale puule. Kuna ta oli nii lähedal, pidin kiiresti tegutsema. Ma kasutan pikka objektiivi ja mul valikuvõimalusi ei olnud (suumisin objektiivi 550 meetri pealt 150-le ). Ta vaatas veel oma suurte ja väga ehmatanud silmadega korraks otsa ja lahkus majesteetlikult. See kõik käis nii ruttu, et mulle polnud kohale jõudnudki, mis toimus. Ju ta pidas mind kännuks, sest olin üleni pruunides riietes. Või oli see tema tervitusviis?!
See aisting oli kirjeldamatu, mis tookord mind valdas. Ei ole paremat tunnet, kui see, et loodus sind usaldab. Kohtusin temaga veel mõned korrad.