Piltide ja loo autor Nele Tasane.

Seda kirjatükki kirjutades sõidan parasjagu Viljandi poole. Imeilus Viljandi on mu suur armastus kõikide Eestimaa linnade seas. Kui saaksin valida, siis valiksin iga kell Viljandi. Hetkel aga toimetan Tallinnas, elan ja töötan seal, kasvatan kolme last ja pean beebide pildistamise stuudiot. Õnneks on mul aga Viljandi lähistel Vardja külas maakodu, kus nädalavahetusteti ootab meid vanaisa ja maaõhk. Seega, jääme ellu 🙂

Hiljuti armusin ära. Kui tavaliselt toimuvad suuremad armumised ikka kevadeti, siis minul juhtus see sügisel. Olen kaheksa aastat pildistanud peamiselt beebisid, neid päris tibatillukesi. Suuremate lastega fotosessioonide soove muudkui ära suunates ja neist mööda vaadates. Ja siis järsku armusin uude pildistamiszanri – mind köitis fine art lasteportree. Ja nii ma sellesse uppusin. Vaatasin, lugesin, uurisin, õppisin. Leidsin ka ühe päris iidoli siit planeedilt – see oli perfect match, nagu tinderis 🙂

Kui olin piisavalt imetlenud ja vaadelnud, siis otsustasin proovida ise pildistada. Esialgu katsetasin oma laste peal, nad on selle jaoks suurepärases vanuses (8-12 a). Oma laste pildistamisega aga on nagu on. Kel lapsed, need teavad. Seega panin sotsiaalmeediasse kuulutuse, et otsin punase pea ja tedretäppidega last vanuses 6-12a. Punase pea ja tedretäpid lisasin kirjeldusse vaid seetõttu, et kui juba saan valida, siis oleks midagi huvitavat. Ma tohutult fännan neid pipipunaste juustega väikesi poisse ja tüdrukuid!

Mu üllatus oli suur kui laekus kümneid ja kümneid kirju, pildid ilusti juures. Päris leekivpunase peaga lapsi, aga ka natuke vähem. Isegi paar brünetti ja blondi, märkega, et nad saadavad igaks juhuks, et kui kunagi teist värvi peadega modelle otsin 🙂 Viimane, jah päris viimane kiri oli ühelt emalt, kellel on kolme aastane punase pea ja tedretäppidega tütar ning seitse punast kassipoega. Selline lakooniliselt kirjutatud e-mail, nädalapäevi hiljem kui kutse saatsin. Lugesin korra ja lugesin veel, sest ma ei uskunud oma silmi, 7 punast kassipoega!?!? Milline on tõenäosus selliseks vedamiseks?? Arvan, et see on selgete tunnustega algaja õnn! Sellist vedamist lihtsalt ei saa olla! Lapse vanus oli muidugi kahtlane, teate ju küll 3-aastaseid… Seega koostasin ühe tagavaraplaani ning kirjutasin ka ühele 9-aastasele punase peaga tüdrukule. Ja kutsusin kogu selle kamba omale stuudiosse.

Valmistusin selleks fotosessiooniks põhjalikult. Meie teamis oli stilist-meikar ja videograaf, laenutasime tüdrukutele kleidid ja kammisime stilistiga second hand poode läbi. Välgud seadsin Rene Türk’i õpetussõnade järgi (soovitan kõigile fotostuudio Lumiere välgukoolitusi, toimuvad Tartus) ja taustaks kasutasin Kate Backdropi käsitsi maalitud lõuendit. Visandasin peas ka väikese stsenaariumi, nii igaks juhuks. See oli midagi sellist: 3-aastane tüdruk istub põrandal ja kassipojad ronivad tema peal. Pange tähele seda “ronivad tema peal” kohta! 2-3 kuu vanused kassipojad on täpselt sellised mõnusad pisikesed nunnud, et ronivad õlgadel, vähemalt minu nägemuses.

Ja siis ühel teisipäeva hommikul oli kogu see kamp kohal. Kassid olid suures transpordi puuris. Ja kui nad siis ükshaaval sealt välja hakkasid hüppama, siis sain aru, et sellest sessioonist ei tule mingit kassipojad-ronivad-sulnilt-lapse-peal! Need oli ilvesepojad, mitte kassipojad! Suured kassid, tutid kõrvade otsas! Ma polnud iial selliseid tegelasi näinud. Imeilusad punased ja tõesti 3-kuu vanused, aga nende perenaine oli unustanud märkida, et nad on maine coon tõugu hiigelkassi pojad! Tegin siis kiiresti plaanid ümber. Aga lastega ongi nii, kõik juhtub niikuinii just nii nagu juhtub, üldjuhul pole mõtet plaane pidada. Seekord olid üllatajateks ja plaanimuutuse põhjuseks siis kassid. Lapsed üllatasid ka, aga vastupidi! Ma pole iial varem kohanud sellist 3-aastast! Ta lihtsalt istus ja naeratas ja tegi kõik, mis talle öeldi! Aru sai ka! Ja viitsis!! Mida ei saa mingil juhul öelda kasside kohta. Peamine, mida nad tegid oli konstantne pildilt lahkumine. Ja üks seitsmest oli kogu aeg kadunud! Nad olid väga vilkad ja uudishimulikud! Rakendasime kõik oma jõud neid pildile tõstma. Aga täiuslikku tulemust ei saavutanudki. Kogu aeg oli mõni puudu või jõudis kaadrist välja hüpata. Aga olin tänulik sellegi eest, et laps nii kenasti istus ja vaikselt naeratas ja mõned kassid sai ju ikka pildile ka püütud.

Meie kassitrall kestis umbes 2 tundi. Tegelikult lapsed nii kaua ei jaksa, aga meie modellid olid tõeliselt vaprad. Võtsime eesmärgiks teha kummagi tüdrukuga ühe portree kassiga ja ühe sellise pildi kus on kiisude 3-aastane noorperenaine ja kõik tema seitse kasvandikku. See oli ilmselgelt utoopiline soovunelm ja eksiteeris vaid minu peas. Ühel hetkel oli selge, et tuleb lõpetada, kassid ei allunud enam üldse ja lapsed hakkasid ka väsima. Otsustasime, et on nagu on ja eks pärast arvutis selgub kuidas on. Selles mõttes on selliseid iseendale projekte hea teha, et teed, mis tahad ja tuleb välja kuidas tuleb, no promises and no stress. Seega pakkisime kassid kotti ja stuudio kokku ning läksime koju.

Kodus kukkusin voodisse ja magasin 12 tundi järjest. Eks väsimusest, aga ka sellest, et mul on kassiallergia 🙂 Mu organism ehmatas ennast herneks kui järsku 7 kassiga kokku puutus! Viimati paitasin kassi 10 aastaselt! Ühte kassi, mitte seitset. Aga kunst nõuab ohvreid ja neid ma olin nõus andma.

Lasin umbes nädal aega piltidel settida. Ma ei vaata kunagi pilte samal päeval, isegi mitte järgmisel. Nad lähevad pikemalt seistes kuidagi paremaks 🙂 Päriselt. Ja siis ühel hetkel tundsin, et nad on valmis (st mina olen valmis) ja avasin arvuti. Lappasin läbi 500 kaadrit, edaspidi ja tagurpidi, loendasin kasse ning valisin muudkui ringe ja ringe vähemaks. Olin tulemusega rahul. Kahju oli ainult sellest, et see mu soovunelm lapsest ja seitsmest kassist ei täitunud. Aga olgem ausad, kogu olukorda arvestades oli see siiski päris ulmeline unistus.

Ühel hetkel seisis mu 10-aastane fotohuvilisest tütar mu selja taga ja hüüdis: “Emme, aga sellel pildil on ju seitse kassi!”. Jeerum. Loendasin korra, loendasin veel.. Oligi!!!!! Aga kuidas? Kust see seitsmes kass nüüd niimoodi pildile hüppas? Kust iganes, aga seal ta oli! Ta ei ole sinna fotoshopitud ja ma tõesti loendasin korralikult… 

Ehk et loeme selle loo moraaliks kahte asja: unista alati suurelt ja lase piltidel peale sisse pildistamist natuke settida! 🙂

Ja jõudsingi Viljandisse. 

Liikuvad pildid pildistamise protsessist.