Pildi ja loo autor Karl Adami.

Novembrikuine päike oli väsinult laskunud metsa kohale, kuid aktiivsed tiivulised päeva lõppu ei tunnistanud. Ma olin nendega ühel meelel ja liikusin mööda männiku serva, läbi vana taluhoovi, kus hoonetest andsid tunnistust vaid pihlakatega kaetud vundamendid. Pilku haarasid aastakümneid hooldamata õunapuud, millel askeldasid rasva- ja salutihased. Minu üllatuseks olid raagus puude keskele sattunud heledad sabatihased. See ajas elevile ning üritasin kulu sahinat vältides sabatihastele kiirelt läheneda.

Kulu varjas aga ka sissevajunud keldri, millesse ma suure hooga lendasin. Õnneks piirdus asi vaid marrastuste ja suure ehmatusega, käes olnud kaamera koos objektiivigagi jäi terveks. Kui kõik teised linnud lendasid selle mürtsatuse peale nelja ilmakaarde, siis selle augu kõrval mööda maad tegutsenud kaks tutt-tihast tulid mind just uudistama. Tagatipuks lendas üks objektiivi päikesevarjukile, viies mõtted valult. Selline oli minu esimene kokkupuude tutt-tihastega.

Sellest hetkest alates tekkis mul vastupandamatu soov jäädvustada fotole mitte pelgalt tutt-tihane, vaid ka tema uudishimulikkus. Vaatamata mõnetisele abstraktsusele, oli mul mõni aasta hiljem piisavalt õnne peas keerelnud mõtte teostamiseks. Õigupoolest olin teadlik, et sügiseti on liikvel rohkelt noori tutt-tihaseid, kes näitavad üles uudishimu pea iga liikuva elusolendi suhtes. Mul tarvitses visata samblavaibale, kui tihasesalk oligi koheselt päral. Ma ei oleks uskunud, et mõni neist ka lähedalasuvatele seentele maanduks, kuid ometi nii juhtus. Lisaks uudishimulikkust peegeldavale hoiakule oli võimalik jäädvustada ümbritsevatki.

Mida enam metsades liigun ja fotomaailmaga kokku puutun, seda sügavamaks muutub soov mõnda liiki jäädvustades näidata ka teda ümbritsevat. See ei pruugi toimida iga hetke puhul, aga leian, et taolised pildid on palju ehedamad ning seetõttu on minu fotokotis aukohal suumiga teleobjektiiv.

Karli hetki näeb lehel: www.karladami.com