Rääkimata lugu 39

Loo räägib ja pilte näitab Katrin Piirimets.

Rääkimata lugu- seda see on see tõesti, eriti sissejuhatus. Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et 3. detsember on minu hiljuti lahkunud ema sünnipäev ja mõtlesin tegelikult päris hoolega, kuidas seda päeva veeta, sest kindlasti ei  olnud plaanis kössitada nurgas ja mõelda musti mõtteid, seda on tehtud piisavalt ja kuidas saabki sünnipäev olla kurb päev…sündimise päevi ikka peaks rõõmsamal toonil meenutama.

 Üle kõige meeldisid emale minu täpselt aasta tagasi tehtud pildid koertest ja kui see mõte tiksuma hakkas, siis saatus tahtis kuidagi nii, et õnnestus taas stuudiosse retriiverid saada nagu ka eelmisel aastal – see oli mingi selline õnn, millele ei osanud lootagi, seda enam, et supernaine Sarah, kes mind nende imeliste koertega varustab, on enamuse ajast välismaal ja veel samal õhtul ruttas lennule. Aga ta oli nõus koorma peale korjama ja kohale sõitma hoolimata oma ajagraafikust ja lisaks veel ise koertega nö laval olema. Imeline!  Aga vahest lähevad asjad täpselt nii nagu minema peavad, sest need on õiged asjad. 

Ajas nüüd veel veidi tagasi minnes pean lisama, et sel aastal jõulunurka tehes mul oli selline tubli 3 päeva kestev nn loomekriis, selline totaalne madalseis ja lootusetuse tunne. Heakene küll, kuusk ja tool on see ”must be” aga seda ainuüksi pakkuda… tahaks ikka midagi enamat, vähemalt et omal oleks huvitav. Istusingi nii 3 päeva jutti oma väikeses värskelt remonditud ja suht lagedas kodustuudios, haudusin läbi kõiki nähtudtehtudkuuldud jõulunurkasid, lappasin sihitult netiavarustes ja siis lõpuks! Lõpuks peale suurt mossitamist  lõpuks tuli see oodatud Heureka! Teeme kööginurga ja piparkoogid! Täitsa teistmoodi ja väga lõbus kõigil vanuseklassidel, pole minu silm seda siinkandis kellelgi näinud  ning seal pole vaja isegi poseerida, minu rida on lihtsalt seista kõrval ja  hetk tabada. Ja kui see idee kui selline oli välja koorunud, siis kõik jooksis juba jälle sirinal ise paika, elu oli jälle ilus ja pilvi polnud üldsegi näha, muudkui lilled ja liblikad…

Asjast: Kolm koera ja kööginurk piparkookidega -ehk, et mis saab elus minna valesti?

Noh- kõike võib juhtuda 🙂 Näiteks alustuseks olin kohe pannud uhke küünlajala keset lauda koos põlevate küünaldega muidugi- nagu poleks elus enne loomadega tööd teinud. Peale seda, kui rebasekarva lehviva sabaga Chilli esimest korda kolinal üle laua tormas, siis eemaldasin kiiresti küünlad ja tulekahju jäi olemata ning isegi must sabaots jäi seekord tegemata. Vedas, ma ütleks. Kõik, kes vähegi koeratõuge teavad, saavad isegi aru, et retriiver ja toit on alati ohtlik tee ning veel piparkoogitaigen… ütleme nii, et isegi meie väga vagur ja pirts põdrakoer on nõus selle nimel uksi murdma ja laudadel ronima.  Lisaks selgus, et ilusad vana aegsed köögitoolid ei olnud mõeldud kõõlumiseks ega suure hooga peale hüppamiseks, ka neid sai vahetatud ja siis selgitatud koertele, et võid küll peale ronida, see tool nüüd ei lähe ümber- ega nad ju ei usu ka kohe. Seega väljakutse panna kutsud nunnusti lauaserva piparkoogiteol osalema sai olema üks väga lõbus kaos ja see minu asi ”lihtsalt seista ja hetk tabada” oli küll peaaegu,  aga mitte päris see, mis toimus.  Õnneks lisandus vahepeal ka assistent mu õe näol ja kambaga sai ikka ka väga armsaid kaadreid  tehtud ning lisaks siis täiesti unikaalne ”saatevigade” album, millele saab siin ka veidi pilku heita. Erinevaid ilusamaid kaadreid sellest päevast ilmub ilmselt ajajooksul veel ka minu fb või instagrami lehele.

Alati ägedatele ideedele avatud: Kadahhi Fotod