Loo ja piltide autor Gen Horret Rand.

See oli ühe neljapäeva hommikul kell 11 kui ma astusin Balti Filmi ja Meedia kooli klassiruumist välja teadmisega, et mul on veidi üle 24h’i, et ülesse jäädvustada 7-9 iseseisvat kunsiteost, et näidata enda viisi, kuidas visuaalselt anda lugu edasi. Algul viskas ikka korraliku bloki ette ja ma ei teadnud tubli mitu tundi, mis ma teen. Olles natukene korteris istunud võtsin kaamera kätte ja sõbrad kupatasin endaga kaasa ja hakkasime neid Tallinna võlusid otsima, mida saaks ära kasutada. Jõudes Linnahalli lähedale, kivisesse randa, näen ma, et keset vett on üks metallist konstruktsioon, kuhu ehk saaks ülesse ronida ja selle otsas seista ning seda ma palusingi enda sõbral teha.

Vihma sadas, jahe tuul ja aluspesu väel sõber, kellel oli mantel ainult seljas, pidi mingi osa vees jalutama, et sinna jõuda. Kõrval mingisugused inimesed vaatasid ja olid mõtlikute nägudega.

Tulemusega võin ma ise väga rahul olla. Hiljem kui ma jagasin kaadreid teistega tuli küsimus: “Mis ma sellele pealkirjaks paneks?”. Ma ei olnud sellele varem kordagi mõelnud, aga kohe sain selle välja mõeldud: “Hetk, enne kui ma Surmaga malet mängima hakkasin”.

Ingmar Bergman, 1957, “Seitsmes Pitser”.

Kui rüütli hing nokitseb enda surnukeha kallal ja Surm kutsub teda kaasa ja lõpuks nad mängivad malet. Üks visuaalselt ilusamaid prolooge, mis ma kunagi filmiajaloos näinud olen.

Sünge, depressiivne.. Kui sul on kunstis sellega võimalik tegeleda, nii et sa kedagi ei kahjusta, siis tehke seda. Minu jaoks on kunstis depressioni ja Surma kasutame üks ehtsamaid asju, mis läheb inimestele ehk alati korda.

Seeriasse tuli mõni kaader veel, mis sobiks nendega ehk ühele näitusele.

Aitäh! :))))