Autor Meelis Heli.
Lugu sellest, kuidas paadunud maarott mere veerde sattus!

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et mu truu kaaslane nuias juba jõulust saati minult ilusalongis käiku! Lõpuks andsin järele ja seadsin sammud pealinna poole, sest ainus kaaslasele sobiv salong asub mere ääres Lootsi uulitsas. Usaldanud kaaslase hea meistri hoolde, hakkasin, seniks kui kaaslasega toimetatakse, seadma samme kohvikusse ja loomaaeda. Kuulnud mu plaanidest soovitati salongist loomaia kohviku külastuse asemel seada sammud siinsamas, sisuliselt piiri taga, asuvasse “Maailma Lõpu Kohvikusse”?!? Võtsin head nõuannet kuulda ja ei kahetse grammigi!

Siit algas teekond “Maailma Lõpu Kohvikusse”.

Paat! Üks tükk. Siin ja praegu.

Kuna üks roheline sai minema ilma, et ma temast normaalse pildi oleks kätte saanud, siis keskendusin silmanurgast märgatud sinise lähenemisele. Ei kulunud eriti aega ja kohal ta oligi. Järjekordne Paat! Polegi eriti mis suur, aga inimesed laevalael olid millegipärast sipelgastki pisemad?!?

Saabunud Paat leidis oma koha teiste keskel, teised paistsid suuremad, aga ju on tegemist optilise silmamoondusega.
Mastaap!
Mainitud sipelgad asutasid Paadist lahkuma ja … Nad moodustasid kolonni, mis ei tahtnudki lõppeda. Jõudsin kaks kaasas olnud pirukat pintsli pista ja lõppu veel ei paistnud, seda enam, et see polnud ainuke, oli veel teinegi rivi, pisematele ning ka selle lõppu ei paistnud …

Istudes kohvikus ja kõlgutades jalgu istmel, olles igas mõttes kindlalt üle PIIRI maa ja taeva vahel, hiilis minusse mingi hea tunne. Seda tunnet on vast igale paadunud maarotile kasvõi haruharvagi tarvis! Istuma sinna kohvikusse oleks võinud jäädagi …

… paraku tõi kõne meistrilt mind tagasi mitmekihilisse argipäeva ja ma suundusin Overalli esindusse oma hoolsat kätt saanud fotoaparaadile järele, et seejärel suunduda tagasi kõrgema ja kindlama jalgealusega paika, oma koju.