Loo räägib Martin Buschmann.

Dok. Foto 2020

Kui nüüd aus olla siis minu jaoks sündis kogu see seeria pooleldi loomuliku arengu ja pooleldi juhuse tulemusena. Loomulik areng oli selle poole pealt, et virtuaalsed keskkonnad ning mängud on mulle pikemat aega huvi pakkunud kui keskkonnad – pisikesed maailmad, mille inimesed oma virtuaalsete eludega ära sisustavad. Juhuse osa oli pandeemia, kui kontserdid ja muud üritused kolisid järsku nendesse samadesse keskkondadesse, tekitades järsku huvitava olukorra, kus mängude keskkonnad muutusid äkki ürituste korraldamise kohaks.

Konkreetse seeria puhul on minu jaoks olulised kolm põhilist teemat ( ja terve hunnik pisemaid, mida ma hetkel siin ei puudutaks).

Esiteks pakkus ja siiani pakub mulle huvi küsimus, et kui päris elu kolib virtuaalsesse ruumi, siis mis saab fotograafiast? Kui hästi või halvasti me suudame sellega kohaneda ning kas päris elus õpitust võiks ka kuidagi kasu olla. Kõige lihtsamalt võiks seda vaadata täiesti praktilisest aspektist – kui kontsert/üritus on virtuaalne ja keegi palub sul seda kajastada, siis kuidas seda teha. Kui muidu on mul fotoaparaat nö käe sees ja ma saan suht kottpimedas tema käsitsemisega hakkama siis kui “käe sees” on virtuaalse maailma fotoaparaadid? Vajadus sündmuste jäädvustamise järgi ei kao kuhugile, seega tuleb kuidagi ka fotograafidel harjuta tänapäevase maailma iseärasustega.

Teine teema, mida see seeria uurib või siis täpsemalt, mida mina uurin läbi selle seeria on see, kuidas me tajume inimest piltkujutisel. Päriselus on asjad nagu paigas, me eristame inimest näo, kehahoiaku jms abil siis kuidas eristada inimest virtuaalses ruumis? Kuidas eristada ühte digitaalset avatari teisest. Ja kas üldse fotod virtuaalsest kontserdist suudavad kuidagi peomeeleolu edasi anda?

Loomulikult tekib ka pärismaailma ja virtuaalset maailma võrreldes küsimus isiku- ja andmekaitsest – kui päriselus oleme harjunud piirangutega siis virtuaalses maailmas neid nagu poleks. Ja kas peakski olema? Kas üks virtuaalne avatar on teistest üldse nii eristatav, et me saame rääkida temast kui isikust, kelle huve peaks kuidagi kaitsma.

Kolmas teema, millele ma tähelepanu pööran on autorikaitse, kellele hakkavad tulevikus kuuluma inimeste virtuaalsete elude õigused. Õnneks fotograafi puhul jääb pildi autorile ikkagi pildi autoriõigus, samas muude õigustega ei ole asi üldsegi nii lihtne. Esimene küsimus, mis pähe tuleb on: “Kellele kuulub sinu virtuaalne keha?”

Kui keegi Tallinnasse satub, siis näitus “Dok. foto 2020” on avatud Draakoni galeriis 14.12.2021-08.01.2022.

Lisainfo on leitav Draakoni galerii lehelt