Loo räägib Reet Sau.

Armastusega kassidelt

Kassikohvikus on esmapilgul vaikus… kui minna enne avamist. Seisan akna taga tänaval ning tundub, et teisel pool akent polegi kedagi, ent siis äkki tunnen, et kellegi puuriv pilk on otse minu silmades. Aknalaual istub kass ja jälgib, mida teen.

Sisenedes kahe ukse vahelisse koridori, näen läbi klaasi, kuidas üle terve saali istuvad, kruiisivad ja lesivad ootusärevuses observeerivad vurrulised. Koputan uksele ja terve see vaikiv kollektiiv on korraga ukse juures, uudishimulised, karvased ja nurrused. Mõnel ka häälepaelad valla.

On hommik ja köögist immitseb söögi lõhna. Hommikusöök on kassidele tähtis. Peaaegu sama tähtis kui kohvikut külastavad inimesed. Need kassid on sotsiaalsed, neile meeldib, kui seal käib inimesi, kes nendega suhtlevad. Sotsiaalsust on mitut sorti – mõnele kassile piisab kui inimesed on. Mõni aga ronib lausa sülle.

Üldiselt tulevad kassid sinna varjupaigast ning need on õnnelikud kassid. Neile on kingitud võimalus, mida nad justkui tajuvad ning on tänulikud. Aeg-ajalt läheb kohvikust keegi ka koju.

Ometi ei ole kohvik varjupaik, kuigi mõni arvab, et just nii see on. Vahel toob keegi oma kassi rehabiliteerima või sotsialiseeruma või ootama, kas lapsel kassiallergia üle läheb. Kuid on juhuseid, kui kodus jääb kass üle ning muutub tähelepanu vajakajäämisel tülikaks, hakkab kratsima ja pissima kuhu juhtub ning kass tuuakse kohvikusse. Siis aga selgub, et kass on hoopis kusagil müügirubriigis ning ühel hetkel tulevad endised omanikud ja ostjad ning viivad kassi minema. Minu meelest näitab selline käitumine inimese hoolimatust oma hoolealuse suhtes.

Inimeste kõrvadevahelises osas esineb palju hämarust ning vahel valitseb seal lausa äärmuslik ning ettearvamatu kliima.

Nii nagu kohvikukassid on tänulikud oma võimaluse üle, olen mina tänulik neile iga kord kui neid vaatamas käin.